Lõpuni kõik ei mahtunudki sisse. Hakkas lihtsalt paha. Jõin kõrvale alkoholivaba õlut, kuhu lisasin viina, maitses nagu tõeline sitt. Mäkkari toit on kojutellimiseks üks halvemaid, friikartulid pole enam krõbedad ega kuumad, burgerid on samuti leiged. Mäkitoit on hea ainult siis, kui see on värskelt valminud, otse ahjust, juba kümme minutit seismist mõjuvad sellele väga halvasti. Nii et ainult kohapeal söömiseks või siis saad kätte ja sööd sealsamas, ilma kuhugi minemata.

Uni oli visa tulema. Vähkresin, ainult selili kannatas olla, kulistasin vett, lisaks nägin tavatult realistlikke ja keha kaasahaaravaid õudusunesid. See ajas mind segadusse, kuid toibudes meenus, et olin ju laupäeval emmi teinud. Tavaliselt mõned päevad pärast seda tuleb öö või paar, kus külastavad sellised luupainajad, millest ärkad ehmatusega ja võtab veidi aega aru saamaks, et kõik on tegelikult turvaline.

Üldiselt on sitt olla. Liiga kaua olen töötu olnud, midagi ei viitsi enam teha. Midagi ei tahagi teha. Jõud on otsas. Väsinud väsinud olemisest. Minna jooksma? Või pikale jalutuskäigule? Aeg-ajalt puurib ülevalkorrusel teist kuud möllav ehitusmees otse pähe. Naabrite remont pole kunagi hea uudis. Võib-olla selle mäkiorgia hea külg oli see, et kõht pole siiani tühjaks läinud. Nagu ikka veel istuksid need kuklid ja pihvid mu kõhus, oodates nagu kaubalaevad Suessi kanali ummikus.

Hea küll, eelmine nädalavahetus oli ränk, nüüd peaks paremaks minema, tuleb elurõõm ka vaikselt tagasi, küll tuleb, küll tuleb...