Ma suhtes olin kohati suht ülbe, tahtsin oma asju ja järeleandmisi ei teinud eriti. ta tahtis oma asju ja ka oli kindel endas... üritasin teda tundma õppida ja tsillilt võtta. talle aga tundus see vist liiga hoolimatu, et ma ei tahtnudki teda iga päev näha. kui küsisin oli isegi raske aru saada, et mida ta vajab, aga ometi ütles, et ei saanud seda mida vajab.. vb asi selles et ta 23 ja ei oskagi öelda mida vajab täpsemalt, aga tahab olla suhtes õnnelik ja kui ei ole siis järelikult teise süü... ma ei tea.

Täna saime kokku õhtul, istusime kaks tundi külmal pargipingil ja sai punkt pandud. vähemalt on siis selgus majas, sai lõpetatud. ma oleksin tahtnud uuesti proovida, aga ta enam ei tahtnud. tuleb nüüd üle elada see kaotus ja valu...