Sellist madalseisu nagu nüüd viimastel päevadel, ei, nädalal, pole ammu olnud. Kõik algas selle nädalataguse joomisega ja kaks päeva järjest üleval olemisega, millest ei taastunud ega taastunud ära. Jäi nagu samasuguseks jõuetuks olemine, ei mingit rõõmu, ei mingit muutust, vaevaline vantsimine. Siiski, reedel otsustasin kõigepealt võtta ühe õlle. Jäin kohe kergelt vinti. Siis teise, kolmanda. Jõin kokku kümme õlut. Järgmisel hommikul oli ikka väga hõre, vedelesin pärastlõunani voodis, kuni oli viimane aeg minna isa sünnipäevale, kus esimese asjana vend pakkus õlut ja isa džinntoonikut. Kuigi plaanisin mitte juua, siis jõin terve sealoldud aja vahetpidamata, kuskil kaheksa tundi järjest. Lõpuks sõitsin rattaga koju ja läksin jälle magama. Pühapäeval oli veel kehvem olla. Lahkumineku kurbus, pohmell, väga ebakindel füüsiline olek sinna juurde. Otsustasin ennast natuke liigutada, läksin rattaga välja. Üks asi viis teiseni. Kilomeeter järgmiseni. Tegelikult lihtsalt ei tahtnud tulla koju kurvastama, läksin aga edasi, valisin tundmatuid väikseid linnalähedasi maanteid. Varesed nokkisid värskelt küntud põldudel. Kümned haned lendasid parves üle taeva. Vahepeal oli tugev vastutuul, siis jälle läks lihtsamalt. Tunnid ja kilomeetrid läksid omasoodu, mina nende sees. Kuni jõudsin päikseloojangu ajal Laagrisse, oma lapsepõlveradadele, ootamatult tekkis nostalgia, poleks arvanudki. Üldse oli ootamatu et selline megapohmellipäev võlus välja kaheksakümmend kilomeetrit rattal. Kõik lootuses, et ehk tuleb hea uni.

Uni oligi hea, kuid ärgates oli taas selline värske pohmelli tunne, midagi polnud justkui paremaks läinud. Kannatus jätkus. Väljas on ilusad ilmad, aga jõudsin vaid lebada. Ei mingit tavapärast mulle omast soovi minna õue, lihtsal kurbus, jõuetus. Ei tahtnud vaadata seriaale ega lugeda isegi kergemat kirjandust. Hakkasin kahtlustama mingit terviseriket. Ainult poes käisin tiiru, see oli väsitav retk. Mis siis teha? Lebada edasi või helistada arstile? Taas on meeles, kui vastik on ikka haige olla. Kui väljakutsuv vaimselt. Enesepildist ei jää midagi järgi. Keegi ei aita ka, ma ei oska küsida ka. Pikad telefonikõned lohutavad. Eks praegu seda olukorda lahti mõtestades saan aru, et võib-olla lahkuminek mängib suuremat rolli, kui tahaksin arvata. Kõik kokku on üks suur kannatus. Ja tegelikult juba ootan tööleminekut peatselt. Filmitöö neelab endasse ja kõik muu hajub millekski uduseks kuskil kauguses. Saab puhkust eraelust. Sinna on umbes nädalake aega, eks ma siis katsun sinnamaani üle elada. Alkoholist hoiduda ja mitte rumalusi teha.

Muidugi igatsen H-d. Täna saame kokku. Ta tahtis oma asjadele järgi tulla. Muidugi olen kurb. Ja pole aimugi, mida talle öelda. See on hirmutav. Aga eks usaldan olukorda. Täna on natuke parem olla. Vist peaks õue minema. Veetma päeva mere ääres. Või vähemalt mõned tunnid. Pole ju kõige halvem idee, mis?

Võib-olla täna on siiski natuke parem juba? Viimase aasta jooksul, mil ma olen erakordselt alkoholilembene olnud, on nüüd esimest korda see tunne, et enam ei taha. Et vastik on. Et sai liiga palju. Rohkem ei joo. Algab kainem, võib-olla helgem ja kindlasti igavam aeg. Aga see tundub hea vaheldus, sest viimane aasta... see on olnud joomine. Lõbus, kohati ka kurb, aga siiski joomine. Eelmise suve joomised olid erakordselt mõnusad. Ei mäleta kurvameelsust. Rõõm joomisest ja inimeste keskel olemisest. Puhas lapselik rõõm. Vaatame, mida see suvi siis toob. Aeg on oma keha ja vaimu eest hoolitseda. Sest kuigi eelmine suvi oli tore juua, siis vahel poodi uue veini järele minnes nägin mõnda sörkijat, nahk päikesepaistes higine ning tundsin igatsust liikumise järele. Mingit sporti ma eelmine suvi ei teinud. Ega väga ka talvel.

Olgu, kuidas on, kuid praegu olen lahkuminekuprotsessis ja joomine mõjub kindlasti raskendavalt. Pohmellisena tuleb see kurbus kuidagi eriti teravalt esile. Juba seetõttu ei ole vaja juua. Juba seetõttu pean piiri. Piiri pidajana olen ma väga kehv, seega null. Üle pika aja sain eilse kohale märkida alkovaba päeva. Nüüd samas joones jätkata.

On aeg panna tatar keema. On aeg süüa. Loodan saada inimeseks, loodan, et hakkab parem. Tahaks tunda kasvõi kerget rõõmu ja rahulolu tunnet. Tegelikult on asjad ju päris hästi. Mul on kohe töö algamas. Väljavaated on pigem positiivsed. Õpin põnevat eriala, mul on esimesed kliendid. Äkki suvel õnnestub ka väiksele reisile minna. Pole ammu rabas käinud.