Ta tuleb külla, kuigi ma ei tunne veel tungi. Mis siis. Küll tekib. Pole mõnda aega kirjutanud. Pühapäeval hakkasin pidutsema, tunnid lendasid, päevad möödusid kuni kõik oligi sassis. Magasin päeva, magasin kaks, ikka ei läinud paremaks. Nüüd, neljapäeva õhtul vist vaikselt hakkab selginema. Proovisin seda uut asja. Tahaks kohe ka õlut. Aga A. on armas, et ta pakkus ennast külla. Natuke kohmetust tekitab ta tulek. Pole vahepeal näinud mõnda aega. Üldse oleme kaks korda näinud. Vaatame, kuidas läheb. Keha oleks nagu märku andnud, et on aeg võtta aega. Lainetena käib kõik. Korra tundub, et nüüd võiks elama hakata, viie minuti pärast on täieliku kollapsi tunne, kus tahaks ainult lamada. Mingeid sümptomeid nagu polegi, lihtsalt vahepeal ei jaksa. Natuke on hirm, et äkki ei saa magada. Selline habras olemine, ei taha ka nagu midagi vaadata, draama käib üle jõu.

Vaatame, kuhu see siis viib. Eks see mingi uue ärkamiseni viib ilmselt, kus jälle rõõmu saab tunda. Kell on kaheksa. Ta peaks kohe tulema.