Aeg lendab ja nii ongi kergem. Teha tööd, teenida raha, see hoiab tegevuses. Ainus, mis mulle siin huvi veel pakub on tantsimine ja rattaga sõitmine. Reisimine on ka ahvatlev, aga tean, et see, kuidas kujutan reise oma peas ja millised nad tegelikult on, erineb. Kas on liiga palav, külm, prussakad Airbnb’s, liiga harjumatu toit, tüütu ringi liikuda, mingi ebamugavus reisimisega alati kaasneb. Seetõttu võiks pigem pikemalt paigal olla. Elada kuskil natuke aega. Või siis matkata. Aga linnast linna käimine on kõige väsitavam.

Tööintervjuu sai tehtud, ma ei olnud särav, aga mingi mulje endast jätsin, oli selge, et mul pole varasemat kogemust kommunikatsioonis. Siiski anti proovitöö ja selle kallale mul tulebki nüüd täna asuda. Ma ei julge mõeldagi, et saan selle töö, aga kui peaksin saama, siis tuleb töine suvi. Mille vastu mul pole vist midagi. Palju on olnud suvesid, kus longin niisama ringi. Võib vahelduseks siis proovida seda tööl käimist ka. Tavalise inimese elu. Õnneks valdkond on põnev. 

Eile kõndisin võtteplatsilt natuke eemale ja olin šokeeritud kui kõrgeks hein on juba kasvanud. Põlvini rohus sammudes olin tunnistajaks vanade mõisa õunapuude õitsemisele. Kuigi oli jahe, mõjus see kõik troopiliselt. Õhk oli nagu mägedes, kus pidevalt sajab, kuid loodus lopsakas. Peale pikka ja pimedat talve on eriline näha seda lokkavat rohelust. Just viimasel kahel aastal on mai olnud ärevuse kuu. Isegi kohvi ei saa enam juua, tõmbab nii rahutuks olemise.

Huvitav, et kui tööl olla, võttel, siis ei ole rahutust, siis on uni, aga kodus toimetades tekib ülelaetus.

Ma olen täpselt see inimene, kes tegeleb liiga paljude asjadega. Raske on milleski saada heaks, midagi püsivalt praktiseerida, kui pean iga päev ennast ümber lülitama mõnele muule ülesandele. Psühholoogia huvitab mind väga, kuid ikka tahan ka kirjutada, käia filmivõtetel. Märkan, kuidas võttetöö neelab endasse ja olles mitu päeva ametis, unustan psühholoogia, see vajub kuhugi tahapoole, välja prioriteetide kitsalt lavalt. Tundub õigem keskenduda millelegi täielikult. Aga tean, et see poleks enam mina. Ma tahangi teha erinevaid asju ja see on okei. Ei pea olema ühe ala mees. Võib tegeledagi erinevates valdkondades, mis iganes rõõmu valmistab, mis iganes meeldib. Pean lihtsalt vaatama, et liiga üle ei kuhjaks ennast, lõhki ei rebiks, sest siis pole rõõmu enam millestki. Kui peaksin tõesti selle kommunikatsioonitöö saama, siis see muudab päris palju. Kaheksa tundi päevas, baby. Sinna kõrvale jääb psühholoogia ja tantsimine.

Kui aga seda tööd ei saa, siis tuleb silmad lahti hoida ja mõni filmitöö veel vastu võtta. Võib-olla see üheksast viieni töö tundub hea, sest ma ei ole seda kunagi õieti teinud. Ei oska ettegi kujutada, kui nüri see võib olla... Millest ma juhindun on ikkagi see, et see ametikoht on põnev, kommunikatsioon. Kuidas sõnumit edastada. Loominguline selles aspektis. Ja kirjutada saab. Vaatame, kuhu see kõik viib.