Eterniitkatus, telliskivi sein taustal. Pall õhus ja mina mingis veidras linnu kõveras poosis. M. tegi nädalavahetusel minust sellise foto. Sellist mul ei olnudki. Ta tundub üldse lahe, jalgrattapiff, olen alati mõelnud, et mu plika võiks olla jalgrattaplika. Siis oleks alati midagi teha ja see kattuks minu ajaveetmisega. Siiani mu naised on nurisenud, miks ma neid välja sööma ei vii. Mind kriibib, miks nad minuga rattaga koos maailma avastama ei tule. On nagu on. Tuleb, mis tuleb. Kõik on lahtine, kõik on elus, kõik keeb. Esimene võttepäev Burialil. Võib tulla päris kihvt film. Olen oma identiteedi laenanud juuni keskpaigani tööle, sellele filmile. Ühes päevas on õudseid ja on ilusaid hetki.

Täna õhtul, kui kõigi kohustustega sain ühelepoole, otsustasin hea une tagamiseks juua 3 õlut ja võtta unerohtu. Õlledest oleks vist võinud kahega piirduda. Aga rohi kammib. Tahaks edasi kammida, kuid aeg tiksub halastamatult. Kell 5 hommikul on äratus. Alla seitsme tunni on jäänud. Seega, plaan on üks: suikuda, suikuda, suikuda. Pehmesse unne. Hea küll, jätan nüüd klahvid rahule. Panen punkti. Kõik vaid selleks, et taas siin peatuda, kui kodubaaris, mis kümne aasta jooksul pole ära väsitanud. Ikka vajan oma ridade ehitamist siia lõikude tellingutele. Praegu rohkem ei jõua. Ütlen head aega. Ootan suve, see on peaaegu siin. Siis saab nalja, saab naisi taga ajada, saab ennast kaotada ja leida. Loodan, et kohtume. Sinu või minu voodis. Mu kohmetute lähenemiskatsete või su loetamatute märkide abil. Usun imedesse. Usun endasse. Kunagi ei tea, et kes teab ja kes ei tea.