Olin unustanud, kui rets see võtteelu on. Ma ei mäleta eelmisest suvest seda ärevust. Ärkan üles peale nelja tundi und, kohe esimesed mõtted on seotud tööga. Stressi maanduseks ette võetud onaneerimised, porno. Töö ja porno, muu on taustal, pausil. Ja ma ei teagi, kas mulle meeldib see või mitte. Iga päev on hetk, kus ma olen tänulik, et saan töösse neelduda, olla õues, töötada koos nende inimestega, kellega töötan. Ja on ka hetk, kus see tundub idiootne, halvim töö, ebatervislik, jabur ettevõtmine, lausa inimvaenullik. Niimoodi äärmustes pendeldades võib tekkida hasart, muu elu tundub erakordselt aeglane ja sündmustevaene. See põnevus haarab kaasa ja paneb vastu võtma järgmisi projekte. Samal ajal aga pea valutab, keha muutub üha kangemaks ja identiteet asendub rolliga tööl.

Eile oli pikk ja vihmane võtteöö, väsinud inimesed solvuvad ja ärrituvad kiiremini. Plahvatavad, räägivad taga, on pahurad. Igaüks reageerib pingele erinevalt. Lisaks oleneb, kui lähedalt see tabab. Nähes kolleegidevahelist arvete klaarimist on lihtne jääda rahulikuks, aga kui keegi muutub isiklikuks, teeb süüdistades faktivea, proovides enda nahka päästa, siis on keerulisem jääda keskmesse. Nii et selline korralik küte, intensiivsed päevad. Ja väsimus üha süveneb. Juba on ka natuke ükskõik, väsimus võtab kaitsed maha. Ei jõua enam niipalju mõelda, et kuidas ma paistan või olen.

Kuidas sul läheb? Ma ikka mõtlen su peale, igatsen. Ootamatult löövad sisse stseenid, ühised mälestused, mis muutuvad iga linastusega üha muinasjutulisemaks. Minevik moondub, kuid praegune elu jääb ikka kandiliseks ja külmaks. Nii tundubki alati, et praegu on raske, rahutu, kannatusterohke, kuid kui see jääb selja taha, siis on juba ükskõik.

Ma olen kehv päeval magaja. Praegu on nii, et kella kuuest hommikul koju ja kümne ajal juba ärkan. Ei julge unerohtu ka võtta, sest uinumisega polegi probleeme, lihtsalt ärgata võiks mitu tundi hiljem. Näiteks kell kaks päeval. Või kolm. Selle asemel, aga olen üleval, valutan, otsin tegevust, tuulan internetis, meediasaitidel, Twitteris, Instagramis, otsides palsamit, pehmet määret, mis mind sisse võiks kui uinuti, kuid seda leidmata rooman sel okkalisel rajal edasi.

Psühhoteraapia mõjule on väga keeruline näpp peale panna ja öelda, et mis mida põhjustas. Ma ei tea, kas alltoodud tähelepanekute taga on vanuse muutumine, laiemad ühiskondlikud protsessid või iganädalane kursus. Ja kui mõju on avaldanud kursustel käimine ja enda tundmaõppimine, siis on veel keerulisem seda ajaskaalale paigutada. Kas see, kui mul sel kevadel on kuidagi kergem hingamine, siis kas selle põhjus võib olla aastate taga, kui mingi mõte või avastus hakkas idanema, alguses hästi vaikselt, aga nüüd ühtäkki õide puhkedes ja märgatavaks muutudes; või on see alati midagi väga värsket, mis juhtub siin ja praegu? Olgu, kuidas on, aga kuidagi on nii, et olen rohkem elus sees, kui kunagi varem. Ma ei tunne enam ennast nii võõrana. Vahel ikka, kuid midagi on muutunud. Märkan, et ma olen hakanud nautima inimlikku kontakti rohkem, kui varem. Sellest on saanud väärtus, valuuta, mida ma ei põlga ära, millele ma ei vastandu, mida olen hakanud veidi rohkem oma ümber tooma. Ma ei samastu enam selle osaga, kes on üksi, vaid kes on võimeline tundma ka sümpaatiat ja tegema asju koos. Maailm pole enam nii hirmutav.

Lõppude lõpuks on ainult ühed tiivad, mis mind kannavad ja see on sisetunne. Teadmine, et ma olen õigel teel, et midagi sellest, mida ma teen, tuleb. Ja samal ajal on see ka täielik teadmatus, sest ma ei saagi teada, ma ei näe tulevikku, kuid miski väga sügaval ütleb – see on õige, jätka, võid jätkata, saad usaldada. Nii et mingi tee nagu kujuneb ja ega ma lõpuni ei teagi, kas ma olen selle valinud või on see valinud minu. Võib-olla vahet polegi, saan otsustada ainult seda, kas minna kaasa või mitte. Usun, et tee on juba olemas.