Sain ootamatult vaba päeva. Aasta kõige soojem päev. Eelmise nädala kolmest kraadist ja lörtsist sai järsku kakskümmend neli kraadi ja rannailm. Kutsub küll randa, peab vist siis minema? Ilm läks soojaks nii järsku, et tundub nagu oleksin lennukist välja astunud kuhugi teise riiki. Mida siis teha selle vaba päevaga? Kõige häirivam on see, et toimetamist ikka on, kohustusi, mida ei julge edasi lükata, sest järgmist vaba päeva pole näha ja seega on targem ära teha. Just tuli uudis, et Vahur Afanasjev on surnud. Kuigi ma pole teda veel lugenud, ei tunne teda, siis see ikkagi kuidagi mõjus, pani mõtlema, tuletas meelde, et ka 41-aastaselt võib surra. Ma nagu ei usuks seda. Elan nagu see poleks võimalus. Võib-olla nii ongi õigem. Ja võib-olla miskit loksus paika. Kõigepealt tekkis raskus kehasse, seejärel tekkis teatav tänutunne. Järsku ei saa enam kurta selle üle, et pean filmivõtetel töötama pikki päevi. Ühtäkki on elu taas väärtuslik.

Tolmuimeja ratta peal on kiri move on. See hetk, kui tolmuimeja tahab, et ma edasi liiguksin, aga ma ei ole veel valmis. Katkine süda. Sellega ma ringi käin. Ei oska veel hinnata oma vabadust. Muna praeb pannil. Vist tuleb ikka üks tiir õue teha, rattaga natuke uudistada, käia rannas.

Rohkem ei olegi midagi. Pea oleks nagu tühi. Kõik oleks nagu öeldud. Tänaõhtuseks koolituseks tuleb ette valmistada mingi lugu oma elust, mis haavas. Esimene reaktsioon on samuti, et pole ju nagu midagi. Olles mõnda aega psühholoogiat õppinud ja ennast uurinud, saan aru, et tegu võib olla kaitsega, katsega mitte minna haavani, sest see on ebamugav ja valus. Tean ka, et jõuan selleni, kui on piisavalt turvaline. Ehk siis teraapiakabinet või grupp peab ennekõike olema piisavalt turvaline keskkond, kus haavatavust lubada. Nii et katsun siis midagi pinnale tuua. Väga noorelt jõudsin otsuseni, et see maailm pole minu jaoks. Inimesed pole mulle. Mängisin pigem omaette. Ma siiani ei saa päris täpselt aru, kas see oli mu introvertne loomus või siis oli ka midagi traumeerivat? Päris varajaste sündmusteni ei ulatu, kuid väikelapse maailm on väga väike ja isegi, kui midagi juhtus, siis tõenäoliselt põhjendasin selle kuidagi ära, leppisin, võtsin omaks, aitasin kinni mätsida, et oleks võimalik edasi elada. Igaljuhul on paraku nii, et olen tundnud ennast terve elu väga üksildasena. Ainuke viis tagasi ellu on lubades olla endal ja teistel. Ning sellel teel ma olengi. Mõni oskab seda kuidagi iseenesest, mina pean õppima. Jah, süda ikka valutab, kuid see on kuidagi talutav. Kuskil seal piiri peal. Vahepeal tundub, et ei kannata enam olla, kuid siis läheb paremaks.