Täna varahommikul, kui võttepäev lõppes, tuli kohale valvur, kes võttebaasi valvab, Kaitseliidu taustaga mees. Nägu naerul nagu rebasel, kuid tundus hea rebane, kaval aga heatahtlik. Oli eelmistel öödel jõe äärde tipi sauna ehitanud, kile ümber okstest sõrestiku tõmmanud, kaseoksad üles ava juure sättinud ja esimese saunagi ära teinud. Ütles, et jõgi on muidu külm, aga kui nahk soojaks ajada, siis on parem käia. Kõige paremini peab vastu see, jätkas ta, kes teeb olemise mugavaks. Sest ootamist on elus palju ja rutiin väsitab ära. Ma polnudki sellist elufilosoofiat varem kuulnud. Ühest küljest mugavus, aga teisalt oli ta vägagi hakkaja, tegutseja. Ütles tagasihoidlikult, et käepärastest vahenditest tegi selle sauna, aga kuskilt pidi ta seda kile saama, ikka hakkamist peab olema. Tuleb tunnistada – mugavus on tõesti oluline, kui nii vaadata. Poleks ta seda sauna ehitanud, oleks niisama passinud, külmetanud, niiskus roninuks sisse, tunnid veninuks. Selle asemel hakkas aga mugavust looma, ehitama. Mulle linnainimesena oli see kuidagi ootamatu vaade. Olen küll skaut olnud, kuid ilmselt kaugenenud sellest kogemusest. Tean küll, et metsas saab vähesega hakkama, kuid polnud seda lähedalt ammu näinud. Tuleb jälle minna, teele asuda, tööle sõita. Viimane öövõte on ees.