Üle pika aja tõusin äratuskella peale. Algab töö filmivõtetel. Graafik, pikad päevad, töö. Nädalavahetus oli erakordselt meeldiv ja tegus. Selles mõttes mitte nii meeldiv, et lahkumineku valu käib ikka kummitamas, vahel võtab üle, kus ma ka ei asuks. Sõitsin sõprade maale. Päeval tundsin end kohatuna, ei tahtnud kellegagi suhelda, hiilisin mööda oma radu, käisin metsas jalutamas. Lõpuks läksin tagasi lõkke äärde. Õhtuks läks veidi paremaks, sai maasauna, sai vihelda ning pärast tähistaevast näha. Polnud aasta jagu vist juba näinud tähti. Seda tahaks küll rohkem kogeda. Milline avarus. Öine tähistaevas, see kaalub üles ükskõik millise päeva, mõtlesin seal tähtede all.

Bioloogia õpetaja, kelle tunnis õpilased panid kardinad põlema. Ei pidanud survele vastu, läks Pärnusse linnuvaatlejaks, pühendus lindudele. Linnud ei pane kardinaid põlema.