Kus ma? Ei tea. Segasummasuvila mu peas, kus Pipisid palju on. Raske alustada, sest tundub, et midagi uut pole öelda. Kui mõned päevad ei kirjuta, siis hakkab kogunema, aga samas läheb ka segasemaks. Õietolmu lendab tuppa, aken on lahti, magistraali müha kriibib kõrva. Soe on. Lõpuks on soe. Olen väsinud. Halvasti maganud. Mõtted hekseldavad, kõik on läbisegi ja korrastamata. See pole see meeldiv voos kulgemine, vaid eemaloleval pilgul kuidagi eksisteerimine. Kohvi tegi ärevaks. Pean loobuma. Või jooma väiksema tassi. 

Ma ei saa kuidagi liikuma, sest tundub, et kõik mis pinnale tuleb, on midagi ebaolulist. Et õige sisu on kuskil kaugemal. Ainult juhuslikud suvalised mõtted. Veider, kuidas sellises töötambis kohati kaob igasugune kontakt seksuaalsuse ja elususe tundega. Ning siis, tihti hommikuti peale sitta und, tuleb meeletu kiim, justkui lootus pääseda peavalust ja kehakangusest. Ning peale tulemist jõuab alati üllatusena kohale ka pettumus, illusiooni läbinägemine. Kuid iga kord jään seda ikkagi uskuma, iga kord tundub vastupandamatu tõmme avada pornosait ja ehitada uuesti üles oma kujutlusteloss, kus täiuslik printsess ootab, et ma teda kepiksin. Ja see kõik ongi usutav kuni ühtäkki, mõne sekundi jooksul kõik muutub, iha kaob ja tuleb heal juhul rahu, halvemal kerge kahetsus. Kahetsus, et taas lasin ennast ninapidi vedada. 

Ei oska rohkem midagi kirjutada. Mõtted on otsas.

Kuidagi on tööle kandideerimise protsess edasi liikunud. Nüüd on vaja kahte soovitajat. Kogun julgust, et helistada inimestele, kellelt seda teenet on vaja küsida. Küsida, kas võin neid soovitajateks märkida. Nii kaugele olen juba tulnud, lähen siis edasi. Üks kõige raskemaid asju minu jaoks, küsida teenet, küsida abi. Hästi keeruliselt tuleb mul see. Küsin e-kirja teel. Lihtsam ja kiirem oleks helistada, aga kardan, seetõttu saadan kirja. Juba sellest mõttest saan paanikahoo, ärevushäired ja krambid, aga mis teha, elu on väljakutseid täis. 

Suvi kutsub õue. Kõik siriseb-säriseb, laulab ja õitseb. Vahel on seda liiga palju, tekib ärevus, ülelaetus. Võib-olla seetõttu ongi hea tööl käia, teha õues füüsilist tööd, see maandab jube hästi. Tassid raskeid asju, mis lausa vajutavad sind maasse, tehes võimatuks seda kontakti mitte tajuda. 

Kust leida rõõmu? Vist ikka joogast. Tean, kuidas kogeda seda särisevat, pulbitsevat, rahutut elektrit – tantsimisest, kuid tüüne rahulik rõõm on tulnud enamasti läbi jooga ja meditatsiooni. Järgmisel nädalal saavad võtted läbi. Siis lähen taas joogatundidesse, et praktikat värskendada. Teine mõte on Hiiumaa matk ellu viia. Nüüd on selleks sobiv aeg, paradiis ootab.