Olen elevil. Ärkasin üles, kuulsin, et kuumalaine on kohale jõudmas ja otsustasin jälle teele asuda. Pikalt mõeldud plaan Hiiumaad külastada. Võimalik, et saar on ülerahvastatud, aga võib-olla ka mitte. Saaksin homme hommikul minna ja olla kasvõi kuu lõpuni. Pole veel filmivõtetest taastunud, kuid kui jääksin linna, oleksin ilmselt rahutu ja õnnetu, et käin samu radu, kui oleks aega võtta ette uusi. Ma ei pane endale mingit eesmärki teha saarele ring peale või läbida päevas kindla arvu kilomeetreid. Võin ka paigal olla. Rahutu loomus mõtles välja uue katsumuse, et vältida paigale jäämist. Kuid eks matk viib ka iseendaga kokku, vähendab internetis elamist ja hüppavaid mõtteid. Lähen sinna endaga kohtuma ja muidugi ka saart avastama. Millal ma viimati reisil olin, rändasin? Eelmisel sügisel, kaheksa kuud tagasi. Liiga pikk aeg, tuleb uuesti minna. Uuesti vaimustuda, väsida, tüdida ja koju tagasi tahta. Ma olen igatahes paradiisiks valmis.

Vahepealsed päevad on läinud kiiresti. Koguaeg on mingid sündmused. Niisama pole saanud olla, seetõttu tahan ka saarele minna. Vaadata öösel tähti lõkke ääres ja puhata. Puhata inimestest, sotsiaalsusest, liiklemisest, üritustest, tööst. Täna on venna soolaleiva üritus ja paariks kuuks välismaale saatmine. Vale tundub mitte minna, kuid tegelikult ei viitsi. Alles oli vanaisa sünnipäevapidu, eile käisime vanaisa ja vendadega rabas. Iga päev midagi, mis paneb päevale raamid, iga asja jaoks on vaja kuhugi minna, plaanida. Aga on võimalik täna kõik tööd ära teha, kott pakkida ja homme juba teele asuda. Võtan oma tatra, võtan oma Hueli ja lähen oma teed. Natuke on ka igatsus minna kellegagi koos, aga kellega? Pigem seekord ikka üksi. Kirjutada, teha märkmeid, tähelepanekuid, vaatlusi.

Mis siis veel? Tantsimine on üha rohkem võtnud üle eraelu. Enam ei viitsiks nii väga kohtingule minna, kui saab minna tantsutundi. Saan sellest rohkem, kui põgusast tutvusest kellegagi.