Olen üliharva, eriti meditsiinis, kogenud nii head teenindust, kui täna vaktsineerimas käies. Registratuuris istus kõrvallauas hallipäine proua, kes kurtis, et tal juba oli tromb ja nüüd ei jõua midagi teha. Teenindaja andis lootust, et küllap ikka jõud taastub. 

Ei taastu, oli proua resoluutne. "Varem võisin kaks tundi briketti kuuri lae alla visata. Nüüd on hea, kui sital saab käidud." Minu vastas istuv teenindaja kuulis seda, muigas ja vaatas maski tagant mu poole pilguga, mis oleks tahtnud justkui öelda, et kas pole mitte imeline, milliseid kõiksugu karaktereid leidub me seas.

Rattaga Mustamäe vahel kodu poole sõites möödusin ühest neist viimastest bussipeatustest, mis on ehitatud punastest tellistest ja kust leiab puust pingi. Õhtupäikses istusid ja suudlesid bussi oodates kaks tüdrukut. See oli nagu kaader muusikavideost, mis jäi kummitama. Sellist Eestit olengi alati tahtnud.