Tulin rannast tantsimast, kui maja ette jõudes nägin üle pika aja rõdul Soome vanameest. Ta kolis koos eestlannast abikaasaga esimesele korrusele mingid aastad tagasi, viis või kuus. Alguses ta tundus lihtsalt üks Soome vanamees, kes veedab oma pensionäripäevi alatasa rõdul suitsetades ja õlut juues. Siis nägin, kuidas ta tõi endaga midagi täiesti mitte-eestlaslikku, teretamise. Ta oli päevad läbi rõdul, tegi tobi ja tervitas rõõmsalt oma maja inimesi. Aasta hiljem sain teada ta nime, Timo. Mingi hetk ilmselt keelati tal joomine ja suitsetamine ära, jättis päevapealt maha, aga rõdul istus ikka, sama positiivne. Ta naine oli rohkem nagu varjus, hoidis omaette, teretas napilt, ei otsinud kontakti. Mees oli jutukam. Ma ei saa soome keelest eriti midagi aru, aga tajusin seda heasoovlikkust, mis temast kiirgas iga kord, kui nägime. 

Mõned kuud tagasi kadus ta rõdult ära, kardinad ette tõmmatud. Möödudes vaatasin harjumusest akendesse, kuid kedagi polnud näha. Ainult köögiaknal seisid üksteise otsas neli ümmargust plekk-karpi, siltidel südamekujuliste piparkookide pildid. Ja kardinad, mis polnud neil muidu kunagi ette tõmmatud. Täna õhtul, kui tulin rannast tantsimast, oli ta ühtäkki seal, oma esimese korruse rõdul. Tervitasin rõõmsalt, kuid see rõõm ei peegeldunud esimest korda vastu. Ta oli kõhnaks jäänud, põsed lottis, kuid seda suuremad olid ta kurbust täis silmad. Ta ütles oma kähiseva kurguhäälega: mu naine on surnud. Naine, kellega elasin kolmkümmend aastat ühes toas, on surnud. Viimased kuud olin temaga haiglas, ühes toas. 

Olen sõnatu. Üritan kuidagi ennast koguda, pobisen midagi, noogutan. Mõtlen, mida öelda. Mul on kahju, mul on kahju. Ta ümmargused tumedad silmad vaatavad mulle vankumatult otsa. Ma olen oma kodu ees, kõnniteel, võtmed käes, paigale naelutatud. Ta ütleb veel midagi, millest ma ei saa aru. Mõtlen, mida ma terapeudina selles olukorras teeksin, kuid mõistan, et see on idiootne lähenemine. Saan aru, et midagi ei olegi öelda, midagi ei ole vaja teha. Ma seisan, vaatan talle otsa, ei saa ära minna ja ei suuda ka seista, tavapärased sotsiaalsete olukordade jaoks mõeldud käigud ei tööta. Minutid mööduvad vaikuses, märkan, kuidas ta pigistab ühe käega kramplikult teise käe sõrmi. Märkan helesinist rõduplekki, millele need käed nõjatuvad. Nüüd ma olen üksi, ütleb ta. 

Homme näeme jälle, ütlen peale vaikust. Mida, küsib ta. Ütlen, et ma nüüd lähen. Mulle tundub, et ta vaatab mind justkui kuidagi anuvalt, aga võib-olla kujutan seda endale ette. Jõuan oma korterisse ning mõtlen, kuidas tal on seal, oma korteris. Ja nutan.