Uus päev peale mitmeid tööpäevi, kodust eemal olemist. Tegin täna väiksema kohvi, kuid tunnen, kuidas ärevus hakkab süsteemis kihisema, kääritanud joogina survet koguma. Veel ei ähvarda kaant pealt lüüa.

Ootamatult tekkis vaba päev ja Tallinnasse tuleku asemel läksime Andineemele, olin paar ööd seal. Jõe ääres väikses suvilas, kust viie minutilise jalutuskäigu kaugusel laius ka mererand. Kõige meeldejäävamad on minu jaoks sageli ikka need kogemused, kus olen üksi. Mina ja universum. Vaba päeva õhtul, kui teised olid veel võttel, jõudsin peale päikseloojangut randa. Avastasin enda jaoks uut kohta, tuult polnud, see-eest ropult sääski. Suveõhtu, kus külm ilm ei ajagi minema. Saab olla ja kogeda leebet jahedat õhku. Siin-seal pingikesed, liivased teed, mis viisid puude varju pimedusse, salapära ja ranna atmosfäär, midagi balilist oli selles, chill vibes ja rand. Paari tunni jooksul kõndis vastu üks paarike, rohkem kedagi ei näinud. Lõpuks viskasin suurele kivile selili ja tunnetasin avarust, mis oli mu ümber ja mis tungis ka sisse. Polnud ammu tundnud sellist rõõmu ja erutuse segu, tunnet et kogen midagi erilist, midagi uut. Pikk pime talv nelja seina vahel on läbi. Järgmisel talvel tahaks kindlasti kuhugi soojemasse kliimasse minna, vaatame, kas õnnestub.

Kolm võttepäeva on veel jäänud, siis ongi kõik läbi. Saan taas aru, kuidas ma ikka pole tiimimängija, ei tunne ennast hästi suures meeskonnas. Mulle meeldivad inimesed, aga pigem üksikuna, mitte hulgas, mitte kambas. Võin seda korra aastas teha, aga mitte rohkem, hakkaksin vihkama kõiki enda ümber. Ma ei oska olla, kui on mitmed silmapaarid mind vaatamas. Pigem tahan olla kellegagi kahekesi või kõige rohkem kolmekesi, nendega kellega klapib.

Pean hakkama toimetama. Veidi ringi sõitma. Enne M. sünnat jõuan võib-olla isegi Stromkalt tantsimast läbi käia. On käes see aeg, kus ladina tantse saab ka rannas tantsida, polegi seda veel teinud. Olen põnevil.