Eile tahtsin A-ga rääkida, niisama lobiseda. Saingi ta lõpuks kätte, kui olin juba unerohtu võtnud ja jõin teist kokteili. Kuskilt mu seest tuli ootamatult küsimus, kas ta on juba peika leidnud endale. Tuli välja, et ta oligi eelmisel õhtul käinud kohtamas kellegi meeldivaga. Tundsin koheselt armukadedust ja -valu. Nagu oleksin hetkega temast ilma jäänud. Ta küll kinnitas, et me saame kohtuda ikka, ainult “teises formaadis”. Küsisin, kas see tähendab, et me enam ei amele. Just, kinnitas ta.

See kõik ongi normaalne. Ma polnudki teda kosimas, suhet ka ei taha. Siiski on seal omad armuloo mustrid. Nii on iga lugu vist natuke ka armulugu. Juba meenutan meie nappe kohtumisi nagu midagi, mis on nüüd lõpetatud ja mida enam ei tule. Ah, las ta jääda. Tulevad uued ja ta inimesena on alati ju alles minu jaoks. Mentaalne seks oli nagunii see koht, kus meievaheline tulevärk toimus. Ajude klapp, ideede match. Seda ei saa meilt keegi võtta. Nüüd võib-olla läheb lihtsalt natuke aega ümber kalibreerimiseks. Kohanemiseks uuega. Sest kui mängu tuleb keegi uus, siis me muutume, seame ennast uue mängu reeglite järgi valmis.

Käisin psühhiaatri juures. Meeldiv rahulik inimene, kirjutas unerohtusid, rääkisime elust ja tööst. Kujutlesin, kuidas oleks psühhiaatrina töötada. Võtad kliente, patsiente vastu, uurid, kuidas läinud on, kirjutad retseptid välja, teed märkmeid. Nii see päev läheb. Enne pool- ja täistundi ilmub keegi kabineti ukse taha, võib-olla kergelt närvilisena.

Ravimid minusuguste jaoks on nagu kosmeetika naistele – saab näo pähe teha, kui vaja kuidagi välja näha. Kui on vaja minna ja teha, olla inimene, peale joomist mitte tunda ärevust, siis rahustid aitavad. Kui on vaja varem magama jääda, siis unerohud aitavad. Samuti aitab kosmeetika kinni lappida auke, mida me maailmale ei taha näidata.

Uued üürnikud on vaiksed, introvertsed, vagurad. Kas peaksin laskma olukorral nii jätkuda või proovima elu käima tõmmata? Teha midagi koos? Kas nad tõesti kardavad mind segada? Serbia tüdruk tuli just oma toast telefoniga, kust kostub mingi ilmselt sloveenia või serbiakeelne rokklugu, mida ta kaasa laulab. Väga hea! Mida vabamalt me tunneme, seda parem.

Ma ei saa aru, kas see kuu venib või mitte. Tööpäevad on küll pikad, tavalised kaheksatunnised, aga harjumatu on see aeg järjest istuda. Päeva alustades tundub lõpp väga-väga kaugel, punkt määramatus tulevikus. Töö on nagu kõrb, millest tuleb läbi minna, kust pole kuhugi põgeneda. Uni tundub ainuke pääsemine, kui õnnestub magada ja ärgata siis, kui päev on läbi.

Tahaks teha nende rohtudega nüüd natuke pausi. Äkki saaks ilma hakkama? Ei taha neid kaasas vedada, koguaeg mõelda, et kas ikka on käepärast. Vaba elu on ju parim. Tahaks surfata.