Eilne õhtu võttis positiivse pöörde. Esiteks uued tudengid tunduvad väga normaalsed ja rahulikud inimesed. Kartsin natuke seda itaallast, aga ta tundub pigem nagu eestlane, mõistlik introvert. Lisaks sain A-ga rannas käia, tuuline ilm, kuid vesi oli soe, lained sõudsid järjekindla agarusega rannaliivale. Midagi selles vees käimises ikka on. Hulpida veemängus. Vesi alati mängib, isegi, kui ta on peegelsile, ikka ta nagu ütleb midagi ja alati lapsekeeles. Seda on raske sõnadesse panna, kuid vesi on minu jaoks mäng, ma lähen merre kui mängu ja kui muidu kipub elu vahel liiga tõsiseks minema, siis meres käimine on üks tegevus, mis aitab mängulisust tuua. Sest mis on mere mõte? Neid võib leida palju, kuid mingis mõttes on see lihtsalt üks möll, üks festival, mis toimub iseenese pärast. Kuu teda triggerdab, tõuse ja mõõnu, vist ka laineid? Gravitatsioonimäng. Nii võttes on kõik mäng.

Olin eile natuke liimist lahti, vajasin lähedust, õnneks A. tuli minuga ujuma. Hea oli teda kallistada, vajasin seda kontakti. Lihtsalt kellegi armsa lähedust. Keegi ütles, et pühapäeva õhtud on rasked kõigile, nii paaridele kui üksikutele. Vahel nii on. Tahaks võtta lihtsalt unerohtu ja minna varakult voodisse, mida ma ka tegin. Toimis, kuid uni kipub mul vara ära minema, juba enne seitset, see on isegi hästi, kõige hullem on nelja-viie ajal ärgata. Kuid nüüd ongi aeg ametipostile asuda, avada teine arvuti, teine kaas, kust avaneb teine maailm.

Otsustasin hakata silmaopiks raha koguma. Tahaks jälle nägijaks saada küll. Kartmata, et mis saab, kui prillid peaksid katki minema või ära kaduma. Lisaks muutub väljas liikumine lihtsamaks. Vihmas ja lumesajus rändamine, ilma et peaks alatasa lapiga prille puhastama.

Suvi möödub ülihelikiirusel. Napp kerguse aeg. Aga võib-olla on alati nii, et kui on kerge, siis aeg lendab. Raskemad tunnid seevastu näivad lõputud.