Elu on õrn ja vahel nii millegi nägu, et tundub nagu kõik olekski see. Näiteks valu. Või tuimus. Et mis mõtet on elada, kui on ainult rahulolematus? Aga siis miskit pöördub, tuleb midagi uut ja kõik on korraga teine. Kohv tuli mingil põhjusel lahja.

Mõtlesin oma hirmu peale, mis tõstatus, kui A. käis kohtingul. Hirm teda kaotada. Nii et ta ikkagi sai mulle lähedale, kuhugi südame juurde. Ah, mis siin valetada, ikkagi otse tuumani. Püüdsin, mis ma püüdsin teda eemal hoida. Kolis ta ikka minusse juba kohe alguses nagu oleks ta elupaik seal juba ammu olnud. Minus on kindlasti ka mingi moonutus – nüüd, kus ta hakkab käest libisema, tahan teda järsku rohkem.

Uni, unekene, kus sa oled? Kas joodud alkohol on su ära hirmutanud? Või see uus töö? Või on need unerohud teinud magamise hoopis raskemaks? Ei tea, kuid unega on nagu ta on. Magan küll, aga päeval olen ikka väsinud. Alles õhtul tahaks elama hakata.

Serbia tüdruk on huvitav. Ta räägib endaette, iseendaga kõva häälega, kuulab hommikul kell kaheksa telefonist Rammsteini, laulab ja on isikupärane kuju. Ta on kõik nemad, kes mina ei julge. Vaba ja ennast aktsepteeriv.

Juba ongi neljapäev. Uus nädalavahetus on varsti kohal. Sõita Hiiumaale homme õhtul? Muidugi, pigem ikka sõita. Aga pileteid pole, vaatasin. Ei lende ega busse, ainult varahommikused.

Mis nende naistega siis teha? Lasta neil voolata ja lennata. Tahan ju ise vaba olla ja seega pean laskma ka neil vabana liuelda. Hoian praegu oma südant kinni. Miks? Et mitte haiget saada. Kas kavatsengi nii elada? Hirmus? Ei, tahan ju midagi muud.

See lehekülg läheb täna hirmus aeglaselt. Olen ka ise aeglane. Nagu katkine robot, armuvalus ka veel.