Hommik. Kange ja raske nagu kohv kruusis. Siiski on ka mingit helgust. Uued päikselised päevad tulevad üksteise järgi nagu reipad pioneerid. Kõik läheb edasi, kuidagi kergelt, pole pikka vindumist. Kohe alustan jälle tööd, teen oma kodukontoris arvuti lahti, istun bürootoolile ja hakkan meile uurima.

Minu juures elab praegu kaks tudengit, makedoonia ja prantsuse tüdrukud. Esimese poiss-sõber jõudis ka täna Leedust ööbussiga siia. Kuidagi saame siin kõik hakkama. Kuidagi on minust saanud tööinimene ja kuidagi isegi sujub. Esimesed poolteist nädalat on möödas – võib-olla kõige raskem aeg kui ei tea, kuidas olla, mida võib ja mida mitte, kuidas suhelda. Nüüd on nagu mingi rada juba sisse käidud. Järgmised kuud selgitavad hiljemalt välja, kas see kommunikatsioonispetsialisti töö päriselt mulle ka sobib. Hetkel on küll põnev.

Kahjuks praegu rohkem ei jõua sinuga rääkida. Mul on paar head ja ka üks mitte nii hea lugu varuks. Ja ikka on Hiiumaa igatsus. Leidsin matkakotist eile juhuslikult veel tükikese kuivanud sammalt, Hiiumaa loodust. Küll tahaks sealt teha kodukontorit ja õhtuti meres ujumas käia.

---

Õhtu. Vähemalt on suvi. Vähemalt on tööd. Mu juures elavad praegu kaks tüdrukud, üks Makedooniast ja teine Prantsusmaalt, Verica ja Jeanne. Verica on kompulsiivne koristaja, puhast tõugu perenaine. Mu korter pole veel varem nii puhas olnud, aga tal on komme asju ümber paigutada ka siis, kui selle järgi pole vajadust. Iga tund, mis ta kodus viibib, on midagi ümber tehtud. Kas on kahvlid ja noad köögisahtlis ringi tõstetud, õlipudelid kuhugi kappi ära paigutatud, elutoas mööbel ringi tõstetud või vannitoa riiulitel ümberkorraldused läbi viidud. Kuigi koristamine ta juures mulle meeldib, siis see lakkamatu ümberpaigutamine tahab vahel hulluks ajada. Ma ei otsi perenaist. Pealegi, täna jõudis ööbussiga Vilniusest siia ta poiss-sõber Vidas. Ehk suudab noormees ta maha rahustada. Kuigi ma kahtlen, tegu tundub olevat tugeva naisega, kes organiseerib kõik kõigi eest ära, teda juba nii lihtsalt ei alista.

Kui Verica on suurepärane perenaine, siis Jeanne oleks ideaalne armuke. Ta prantsuspärane inglise keel, säravad silmad ja valmisolek elada, teeksid temast ideaalse kaaslase kuramaažiks. Ta laveerib osavalt mängu ja flirdi vahepeal. Muidugi pole midagi juhtunud, mina pole teab mis sebija ja pealegi see on nende kodu. Nad töötavad suvekoolis noortega hommikust õhtuni ja meil pole aega midagi aretada. Nädalavahetused on vabamad, aga siis käib Jeanne kuskil ära, sel nädalavahetusel oli ta Helsingis. Tegemist on üsna ideaalsete korterikaaslastega. Kui Verica hullumeelne asjade ümberpaigutamise kirg välja jätta, siis võiksin väga rahul olla. Kuid nädala pärast juba nad lähevad ja siis tulevad asemele kaks uut, itaalia poiss ja serbia tüdruk. Loodan, et nad on vähemalt sama vaiksed, meeldivad ja sõbralikud.

Olen kolmandat nädalat tööl. Hakkan vaikselt ära harjuma. Tunnen ennast julgemini. Siiski on minu jaoks tööl käimine midagi uut, nädalast nädalasse, samas kohas. Kodukontoris, aga pean silmas sama ettevõtet. Esimene palgatöö, siiani on olnud vaid projektid.

Joon külma džinntoonikut. Pean vist õppima rahulikult võtma, kipun ennast liiga ära väsitama. Tööga ja pärast tööd joomisega. Juurde veel rattasõidud, möllud, aktiivne elustiil. Lähen vist järgmisel nädalavahetusel taas Aegnale mediteerima. See on parim puhkus, mis saab olla. Loodus ja meeletreening, uni ja hea söök.

Loen ikka sama raamatut, Murakami “Tantsi, tantsi, tantsi”, hea. Reedel käisin esimest korda päris kasiinos, natuke kaotasin, aga jõin ka suurepärast bloody mary’t ja pina colada’t. Jookide pärast võiks uuesti minna. Romaanis on tegelased Hawaiil, minajutustaja ja ta 13-aastane sõber Yuki joovad samuti pina colada’t. Mul aga on siin džinn, mis meenutab liiga palju möödunud nädalavahetust.