Kas on sellist kuumalainet mu eluajal varasemalt olnud? Kas need ongi need suved, mida ma lapsepõlvest otsapidi mäletan? Või on see ikkagi erakordne? Kui ilm on heitlik, siis uudisteportaalid räägivad ilmast, nüüd on pikka aega vaikus. Ma armastan seda stabiilsust, iga päev 25-30 kraadi – mis võiks veel mõnusam olla?

Eile õhtul tuli ootamatu energia, käisin üle mitme kuu jooksmas, see on ka hea viis väljas olla, ilmast osa saada. Õhtune jooks. Kodu lähedale, Kaja taga on valmis saanud uus staadion, kus on korralik välijõusaali varustus. Nii võiks isegi jõudu tegema hakata, kui saab lihtsalt õue minna ja seal natuke teha. Natuke manipuleerida oma muskulatuuri. Väga muidugi ei viitsi. Ma ei taha välja näha nagu keegi, kes veedab oma vaba aega jõusaalis, kuid see raskuste surumise tunne on ju hea. Tasakaalustab kodukontori kehalist loidust, vaikset stagneerumist.

Praegu on selles mõttes hea aeg, et ma ei igatse kedagi meeletult. Suudan üksi olla. See on hea. Emotsionaalses plaanis rahulik aeg, vahelduseks meeldiv. Ei ole vaja millegi eest põgeneda, pole kellessegi kiindunud ega ei väldi ka, pole armumine ega ülesaamine. Oo, see õnnis vahepealne aeg, kus üks suhe on lõppenud ja järgmine pole veel alanud. Kas nii võiks lõputult elada? Võib läheb igavaks? Ikka igatsen kaissu, aga eks ma olengi leidnud sõbrannad, kes tahavad ka kaisutada, kuid kellega on selgeks räägitud, et see ongi see, ei midagi sügavamat. Inimlikult ja seksuaalselt ühendumine, kuid ei mingeid tulevikuplaane, ühist elamist ja kodulooma. Tabasin end eile mõttelt, et ma olen vist hingelt geimees, püsisuhe pole minu jaoks. Ma tahan keppida ja üldse teha, mida ise tahan. See ei tähenda tähendusetuid üheöösuhteid. Inimene, kellega seksida on ikkagi oluline, peab tekkima mingi soojus ja lähedus, austus ja üks lainepikkus, lihtsalt külm kepp pole minu jaoks.

Kuidas ma siia jõudsin oma jutuga? Ei tea.

Aga mu ajutine korterikaaslane, Verica. Meil on võimuvõitlus. Tema tõstab asju ringi ja mina panen neid tagasi. Näiteks prügikotte. Ta tahab neid enne välja viia, kui need täis on saanud. Mul on valus vaadata seda raiskamist, tahaks prügikotti hoida kuni see täis saab ja siis uue võtta, aga ta tõstab kõigepealt pooltühja koti välja, jätab esikusse, ilmselt et mina selle välja viiks. Aga ma viin selle tagasi kööki. Ta tuleb õhtul koju, ei suuda seda taluda ja viib ise välja. Nii me sõdime. Ei teagi, kas anda alla või jätkata oma tõekspidamiste eest seismist?