Mingi sõna võib olla väga omane, tavapärane, elementaarne, kuid kui võtad ühe tähe ära, kirjutad kogemata juuli asemel juli, siis on see midagi võõrast.

Eile filmisime videoklipi, mis peaks ka natuke rattakultuuri edendama. Loodan väga, et Eestis tuleb rattapööre, hakatakse rohkem rattateid tegema, mitte ei panustata ainult autode tehnovõrgu laiendamistele ja väljaehitustele, mis muudab elukeskkonna ja tänavapildi kehvemaks. Mis mõtet on linnal, kus pole hea olla? Kus on parklad ja majade vahele pressitud sõiduread, mida kasutatakse mitte kohalike elanike ja äride, vaid läbisõitjate poolt.

Minu panus on see, et ma sõidan rattaga, aasta läbi sisuliselt ainult rattaga. Mulle meeldib ja seetõttu elan üle kõik need loendamatud teravad teeservad, ohtlikud ristmikud, adrenaliinirohked ülekäigurajad.

Eile oli kurb õhtu. Midagi ei juhtunudki, ma ei saanud ise ka aru, milles asi. Lihtsalt olin kurb. Töö, pärast tantsutund, midagi ebameeldivat nagu polnudki. Kolmanda tantsutunni lõpuks, kui väsimus üle võttis, siis üks tüdruk ütles, et ma olen täna kuidagi kurb. Vabandasin end väsimusega, kuid tal oli õigus. Mingi allasurutud kurbus on minusse tõesti kogunenud. Aeg teraapiasse minna. Vaatama, kus ma omadega olen.