Tänane oli valge, meeldiv koguenein.

Eelmine rida oli see, mida üritasin kirjutada kella nelja ajal hommikul peale pikka sünnipäevapidu. Olen tahtnud sinuga juba mõnda aega connectida, aga suvi on vahele tulnud. Koguaeg on midagi teha ja ma käin nüüd tööl ju. Esmaspäevast reedeni, hommikust õhtuni. Peale tööd on selline tunne, et ei pigista enam midagi välja. Täna on laupäev. Natuke parem, natuke vabam. Mõtlen Hiiumaale sõita. Nagu läheks koju. See tähendab, et sõidaks paari tunni pärast, jõuaks õhtul kohale ja homme lõunast peaks juba tagasi tulema. Kaks päeva reisimist, liikumist. Aga võib-olla see oleks hea?

Või siis teine mõte minna kuhugi Tallinna randa. Tiksuda seal, vaadata, mis toimub.

Mõtlen veel, võib ka juhtuda, et ei jõua kuhugi. Kuumalaine, üle kolmekümne kraadi.

Käisin poes, väljas on tõesti kuum. Poes jahe. Väsimus hakkab tulema. Tead see peojärgne hommik, kui silmi avades on korraks reipus, mis varsti asendub mõnusa zen lõõgastusega, kuid nüüd hakkab maha murdma, pehmesse unne kutsuma. Chris Malinchaki “Crash” mängib ja ongi tegelikult kõik hästi. Tahaks veel õhtul minna columbia sõbra kontserdile, mängivad latiinomussi oma asjaarmastajalikul siiral moel.

Niipalju oleks veel jagada. Palju on juhtunud. Vahel on elu nii intensiivne, et ei jõua paberil peatuda. Kuid küll jõuan, küll kõik läheb oma rada. Tahaks tihedamini siin klõbistada, aga see eesti suve rahutus on ka mind endasse haaranud. Kui on vaba hetk, siis tahaks kohe kuhugi välja, veekogude äärde, kogunemistele, lihtsalt üksi rattaga sõitma ja kogema neid lõhnu ja elu, mida on alati liiga üürikeseks. Juuli on tormamas keskväljakule. Und on liiga vähe, aga energiat rohkem, kui talvel. See on elamise aeg. Nii tahaks jagada neid dramaatilisi, spontaanseid ja suviseid hetki. Vaatame, kuidas jõuan. Olen siin, kui olen. Loodan, et sul on sama äge.