Uni jäi lühikeseks. Aga vähemalt ausaks, ei pannud ennast Somnolsiga magama. Nüüd on ehedat teravust tunda, väheste öötundide lõikavat kohalolu. Nii kandiline on olla, et mõtlesin just kirjutada. Vaadata, mis tuleb. Vähemalt sõrmed töötavad ilusti. Eile sellest kvietiapiinist või mis iganes selle nimi ka on, oli hommikul imelik. See on halb märk, kui sõrmed hästi ei tööta. Siis on tegu olnud mingi veidra rohuga.

Vaja jälle tööle minna, ametipostile kobida. Aga miks mitte, mis ma muud ikka teen? Eile hakkasin taas unistama. Lisaks Hiiumaale unistan teraapiatööst. Tegelikult jõuaksin peale tööd paar korda nädalas võtta kliente. Lisaks laupäeval. Kui see käima läheks, oleks lahe küll. Paar klienti päevas ja oleks hästi. Kui oma asja hästi teha, ükskõik, kas olles tantsuõpetaja või terapeut, siis olen näinud, et nendest, kes eratunde või seansse soovivad, puudust ei tule.

Telefoni ekraanile hüppas märguanne, olin tõmmanud mingi äpi, kust iga päev saab lugeda antiikfilosoofide mõtteid. Täna tuli Seneca, kes ütles, et suurim viga on asju edasi lükata. Homne on suurim vale. Me elame maailmas, mille teine nimi on teadmatus. Ela kohe.

Mul oli vaja seda kuulda. Ma üritan mõelda, et äkki veel ootan ja siis hakkan elama. See on jama. Teraapiatöö tuleb käima tõmmata. Teha Facebooki postitusi, seada kodus üks tuba teraapiatoaks. Ja kuidas teha nii, et jääks aega kirjutada? Teraapiatöö kõrvalt jäekski, kui võtan päevas paar-kolm klienti, siis jõuaksin ka muud. Päevad poleks üheksast viieni. Pole veel kuu aegagi tööl ja juba pean põgenemisplaani. Vaat siis. Kas töölevõtjatel oli tõesti õigus, kui nad intervjuudel küsisid, et kas tõesti arvan kellast kellani kontoritöö enda jaoks olevat.

---

Õhtul.

Tehtud see tööpäev sai. Ikka on tunne, et olen vales kohas. Olen liiga rikutud vabakutselise vabadusest? Liiga harjunud sellega? Ometi selle eest ju põgenesin. Tahtsin rutiini, vabu õhtuid, kindlat palka, ettemääratust. Miks mul siis nüüd nutumaik suus on? Kas see polnud ikkagi see, mis ma mõtlesin? Mis ma siis mõtlesin? Vist eeldasin, et töötan rohkem tekstidega, kuid nüüd pean pidevalt midagi genereerima. On mingi nänn, mis on vaja ära anda ja miks mitte loosida see omadele töötajatele. Aga mida töötajad võiksid vastu anda? - näiteks selline nuputamine. Ja mul pole ühtegi ideed. Unistan Hiiumaast ja unistan teraapiatööst – nagu hommikulgi. Mis mind hirmutab muutuse juures? See, et enne kui arugi saan, on suvi läbi, ilmad kurjad ja jään kuidagi ripakile. Kahetsen. Kuigi olen ma midagi kahetsenud? Eraelus küll, kuid tööalaselt? Mitte kunagi seda, mida olen teinud, pigem tegemata jätnud. Nii et täna on selline vingumise päev. Mingi osa minust tunneb, et ei tohiks kurta, peab rõõmus olema. Kuid siin ma saan olla ärritunud, uriseda, vihata inimkonda ja enda eksistentsi.

Mis mu plaan on? Õppida edasi teraapiaid, teha neid, reklaamida neid välja kuni saan töölt ära tulla. Kehapsühhoteraapia on üks niidiots, mis mul on käes. Sedamööda edasi minna! Mitte kunagi tagasi vaadata. Ainult kui teraapias, aga muidu elada. Igatsen elu maitset. Tuult, päikest, lõkkesuitsu ja avarust. Magamist telgis, mere ääres. Pean minema. Avastama senikäimata radadel. Kuni hakkab igav? On ju inimesi, kellele meeldib oma töö, vähemalt ütlevad nii. Seega, ka mul peaks olema võimalik midagi sellist leida. Seega, jätkan otsimist. Ma olen kolmkümmend neli. Piisavalt vana, et teada, mis mulle ei sobi, mis on proovitud ja piisavalt julge, et võtta ette uut, usaldada sisetunnet, kartmata tagajärgi.

Umbes kümme aastat tagasi, natuke rohkem, olin sama ärimaja ühes kontoris, istusin seal suve, kas iga kümne aasta tagant kordub... ei! Ei kordu midagi, ma ise ju otsustasin tööle minna. Eile oli esmaspäev, homme on juba kolmapäev. Mul on tunne nagu ma oleks mingisse lõksu püütud, ise sinna ujunud. Elujulgus, kus sa oled? Enesekindlusest olen ühtepidi kaugel, teistpidi järjest nagu lähemal, tiirutaksin nagu ümber selle.

Tundub, et palavik hakkab taanduma. Ikka on veel sitt olla eilsest vaktsiinist, lõhnad on valed, isu pole või on ootamatud isud – tahaks midagi head! Aga ei tea, mis see hea on. Avastan taas, kui kuri ma endaga olen. Kui halastamatu. Jonnin ja ei lase endal muutuda. Mingis mõttes on mu olukord ju hea. Mul on töökoht, mis on küll väsitav, kuid kus õpin kiirelt ja ei saa ennast mugavalt tunda, palk on piisav, et panna arvestatav osa iga kuu kõrvale ning õhtud on vabad. Need õhtud, kus tunnen ärevust, sest ei ela elu, mida peaksin. Kuidagi peab olema võimalik elada selle sisemise surveta. Või on see surve just see, mis paneb otsima midagi muud, midagi paremat?