Uus päev. Juba lipsasid hommikukohvi sõõmude vahel sisse esimesed töömõtted. Kuidagi on juba reede kätte jõudnud. Veel üks töönädal varsti üle elatud. Täna jään koju töötama. See kontori keskkond on ka ikka omajagu rõve. Tehislik, rõdule minnes mühiseb Tammsaare tee, neli sõidurida mõlemas suunas, lakkamatu autodevool. Ning see ärimaja esteetika. Jah, ruumid on küll jahedad ja üsna avarad, kuid midagi hirmutavat on selles ka. Nagu inimene, kellega sa ei klapi. See maja on nagu suur organism, mille kõhtu oleksin seal viibides sattunud. Ta lasi mind küll hiljem uuesti välja, kuid oma jälje jättis siiski. Ma ei tahaks oma elu selles hiiglaslikus monstrumis mööda saata, tehiskeskkonnas. Tahaks sumisevate kruusateede äärde, männivarjus samblal istuda, vett juua, higistada, passida, keha kasutada, liikuda, vedada seljakotti, sõita rattaga, käia festivalidel.

Esimesed külalised, Jeanne ja Verica on viimaseid päevi. Nad lähevad ja siis ei näe ma neid ilmselt enam kunagi. Tulevad uued. Ning siis, kui nemad lähevad, on august ja saan oma korteri jälle kätte. Verica on peale oma Leedu poiss-sõbra saabumist tunduvalt hooletumaks ja rahulikumaks muutunud, kompulsiivset koristamist enam ei esine.

Eile õhtul oli jälle mitu tantsutundi järjest, tõmbas nii läbi, et pärast tulin koju ja jäin kohe magama, ma ei tea üle kui pikka aja magasin kaheksa tundi järjest, nii võib juba inimese tunne tekkida. Lisaks sain oma äraistutud keha liigutada, panna proovile koordinatsiooni, raske tund, body movement, aga hea. Pärast on oma kehas hea olla. Ja kaloreid sai ka kõvasti kulutatud.

Aga nüüd tööle. Panen ühe läpaka kaane kinni ja avan teise.