Vahel mu melanhoolia tüütab mind ennast ja tahaksin olla pigem parandamatu optimist. Helge kuju, kes keskendub positiivsele. Küll kuidagi ikka saab, kõlaks mu deviis.

Täna on raske päev. Üleeile käisin esimest korda botikus. Öötööl, pidudesari, kus esimest korda käisin vist 18aastaselt. Ikka toimetavad. Aga et olen tööinimene ja oli reede õhtu, siis väga tantsida ei jõudnud. Siiski oli tore sõpra, M-i näha ja tequilat juua. See kõik lõppes sellega, et ei jõudnud sealt Koplist rattaga öösel koju sõita, jäin sõbranna juurde ja hommikusele laevale, mis pidi mind Aegnale meditatsioonilaagrisse viima, ei jõudnudki. Lõunaks tüütas poolpohmelline olek ja kodus kudemine nii ära, et võtsin ratta ja sõitsin Vääna-Jõesuusse, mere äärde, kus käisin ujumas. Tagasitee oli ristiretk, kuid ära tegin. Õhtul jõin veel mõned õlled ja tänane hommik oli kuidagi eriti katkine. Täiesti läbi. Tahaks elada väiksemate kuludega. Botiku-sugused kohad on mõnusad, kuid ülesaamine on garanteeritud, pilet kaksteist euri – see selleks. Millegi eest tuleb ju pidu korraldada, aga joogid... Võttes üksteise järel shote, kokteile, õlut, läheb minimaalselt 50 eurot. Ei taha küll koonrina kõlada ja pidudest on lahe osa saada, aga mõne kokteili peale kümneid eurosid kulutada... hommikul on ikka kerge kahetsus, et kas seda oli ikka vaja. Enamus peod ei ole seda väärt ja kui ise olla nii väsinud, et ei jõua tantsidagi, siis selleks, et lihtsalt juua, suitsetada ja muusikat kuulata, võiks seda teha kellegi juures kodus, avaral rõdul. Aga ilusaid naisi oli seal palju. Küsisin ühe baaritüdruku numbrit ja läbi ime ta isegi andis. Järgmisel nädalal lähme välja.

Ühel õhtul Stroomi rannast tantsutunnist tulles, nägin rannas istudes möödumas švipsis 50-aastaseid naisi, topsid veiniga käes, telefonist mängis muss, tuju oli lõbus. Veidi hiljem sõitsin läbi roostiku kulgeval kergliiklusteel. Tee lõpus, laterna all nägin mingit figuuri, enne, kui jõudsin pea ära pöörata tuvastasin ilmselgelt palja perse. Üks naistest, keda ennegi nägi, oli teistest veidi maha jäänud, püksid maha tõmmanud ja urineeris. Ta põlvest kergelt kõverdatud jalada ja laternasäras särav urineeriv perse oli hästi väljajoonistunud, taustal pimedus ja Kopli kaubasadama romantilised tuled. Keerasin pilgu eemale, kuid seda vaatepilti enam peast välja ei saanud. Ju ta ei olnud valmis selleks, et keegi võib peale keskööd talle selja tagant läheneda, ometi olin see mina jalgrattal, gasellina lähenemas ja temast möödumas enne, kui ta miskit aru sai ja püksid üles jõudis tõmmata. Eks kõik peavad mingil hetkel kusema ja ega seal miskit lähedal polnud. Võib-olla ma oleks tema asemel natuke rohkem võssa tõmmanud, aga kokkuvõttes mis vahet seal on. Nägin lopsakat perset, see sööbis mu mällu. Mis edasi? Ei midagi, ega ma teda ära ei tunneks, kui ta Balti jaama turul vastu kõnniks või Stroomi rannas oma rätiku minu oma kõrvale laotaks.

Tüdrukud läksid ja kaks poissi tulevad asemele. Kolm nädalat veel minna, siis saan oma korteri tagasi. Täna on erandlik päev, kus saan istuda elutoas, nautida üksindust, juua veini ja panna kirja paar rida. Homsest läheb jälle töö lahti. Vaatame, kuidas sellele rutiinile ja tööle vastu pean, endiselt pole kindel. Katseaeg, nagu nad ütlevad. Elame-näeme. Vein ja unerohi tegi selle päeva talutavamaks, leidsin järsku oma koha, enam pole hull. Nüüd võiks inimeste sekka minna, pole pahurust, pole ärevust, kui, siis natuke igavust. Millegipärast nii on, et kui unerohtu võtta, siis on ka ärkvel mõnusam olla, häirivad mõtted taanduvad, mingi gruuv tuleb sisse, omaolemine. Ometi kuritarvitada neid ei tohiks. Miks? Sest nad kaotavad oma mõju, aina rohkem on vaja, et saavutada sama efekti. Nüüd juba tahaks võtta järgmist, aga neid ei tohiks nagu komme krõbistada. Ma ei taha homme tööl nagu laip olla, kes asjadest aru ei saa. Vaid proaktiivne ja reibas. Seega pean täna piiri pidama. Kuid klaasike veini veel, see tundub hea. Muidugi tundub hea. Ja seejärel veel üks ja veel üks kuni otsin kappidest juba muid jooke. Et kestaks see mõnus pehme lend üle pühapäeva õhtu.

Ma ei tea kuipalju ma juba Hiiumaast rääkisin, aga kuu aega tagasi oli tore visiit sinna. Nädal aega telkisin. Lõppes jaanilaupäevaga, paadikuurist ümber tehtud restorani ees koos noorte ja vanadega tantsides. Õnneks oli tänapäevasem muss, mitte need jaanisimmani lood. Bloodhound Gang mõjus värskelt ja nostalgiliselt korraga ja tõmbas terve seal olnud rahva käima. Selle jaanipäeva lugu.