Ei jaksa enam vinguda, kurta. Aga halb on, midagi pole teha. Tervis on kehv. Need emotsionaalsed valud, igatsused, leinad, mööduvad, need on minu jaoks olnud elavad protsessid. Mõned päevad on halb, aga siis jälle on midagi teistmoodi, tuleb mingi tuimus, seejärel tärkab taas erksus ja avatud olek. Kuid see praegune jõuetus, mis on kolm nädalat kestnud, see teeb nõutuks ja püsivalt kurvaks. Jah, ma saan asju teha, olen saanud tantsida. Eile oli suur pidu, mitu tundi tantsu järjest, väga mõnus, tahaks veel. Tutvusin paari laheda tüdrukuga, nägin vanu tuttavaid, parim pidu. Üldse on lahe näha, kuidas ma arenenud olen. Paar aastat tagasi olin tantsupõrandal palju ebakindlam, iga tants oli minu jaoks eneseületus, hästi ebamugav ja kohmetu, nüüd juba naudin, tunnen ennast rõõmsalt, saan head tagasisidet. Algajad tavaliselt ei suuda isegi silma vaadata partnerile, rääkimata enda vabalt tundmisest. Minu jaoks oli bachata esimene tants üldse, mida ma õppinud olen ja alguses oli ikka väga kohmetu tundi minna, see oli minu jaoks nagu mingi eneseületuse projekt, kuigi pärast tundi on peaaegu alati hea olla. Nüüd ei kujuta enam ette, et tantsimist mu elus ei oleks. See toob väga palju rõõmu ja võimaluse täiesti uuel viisil seltskonda nautida, mitte ainult rääkides, vaid ka läbi füüsilise ja mängulise kontakti, kuulates muusikat ja selle sees liikudes, midagi väga erilist, mida on raske seletada inimesele, kes ei tantsi. Kui mõni mu sõber küsib, et mis selles tantsimises siis nii erilist on, siis ma võin selgitada, kuid see kõige põhilisem ulatub sõnade taha, see on mingi tunne, mis tantsides tekib, mis on meeldiv ja mida ei saa jutuga päris hästi edasi anda. Selles mõttes nagu seks, proovi seda kellelegi kirjeldada, kes pole seda teinud.

Nii et kui ma mõtlen päriselt haigetele inimestele, kellel on raske diagnoos või liikumisvõimetus, siis ma ei saa kurta, ma ikkagi funktsioneerin, kuid praegune olukord on suur väljakutse. Enesetunne on nii lahja, et ei saa elada täisväärtuslikult. Iga käigu pean läbi mõtlema, kas ikka jaksan. Hommikuti pole värskust ja reipust, vaid mandunud tujutu olek, ei taha tõusta. Muidu on ikka nii olnud, et isegi, kui on raskem seisund, siis hakkan tegutsema, teen praktikaid, joogat, meditatsiooni, käin õues ja see toob rõõmu, mingi hetk märkan, kuidas raskem olek on vahetunud kerguse ja rõõmu vastu. Nüüd aga on peamised kaks seisundit kas masendus või väsimus. See on päris juba elu, kui juba hommikul ootad õhtut, et saaks magama minna. Ma ei sündinud selleks siia. Soovin, et mu elul oleks mingi tähendus, mingi eesmärk. Isegi mitte eesmärk tulevikus, vaid protsessi-eesmärk – elada iga päev võimalikult head elu. Teha seda, mis meeldib ja mitte teha seda, mis ei meeldi, nagu Kaja pizza looja ütles. Veel rääkis ta, et raha on kõigega seotud, kuid pole peamine. Kõik lihtsad ja tuttavad tõed, kuid neid elada on omaette kunst.

Mis siis veel? Pitsaisu tekkis. Tellida midagi või teha putru? Või omletti? Valgehallitusjuustuga? Jah, pigem siis see. Eile tantsisin ja jõudsin magama kuskil nelja ajal. Täna ärgates peavalu nagu oleks liiga palju joonud, mis toimub? Muud lohutust polegi, kui et eks see läheb mööda. Kui midagi head näha, siis see on pannud head tervist rohkem hindama. Tõesti, sellest algab kõik. Aamen.

Eks mingi osa ärevusest on seotud ka värske palgatööga. Kui varem teadsin, et projekt saab peatselt läbi ning järgneb vabadus, siis nüüd on nagu lõputu esmaspäevast reedeni, 9st viieni raamistik, milles pean elama õppima. Vabadus on mind mingis mõttes ära rikkunud. Kui töö võtab ikkagi kaheksa tundi päevast, siis see võiks olla midagi, mis meeldib, sest muidu ongi ju üks pidev lumerookimine. Mulle täitsa meeldib mu töö, kuid raskeks teeb, et see pole mul veel selge, iga päeva alguses on natuke ebakindel tunne, sest ma ei tea, mis ees ootab, mida minult täpselt oodatakse. Pean päeva jooksul pidevalt ümber häälestuma, tulevad sisse kiired ülesanded, mis vajavad kohe tegelemist, samal ajal on ahjus veidi pikema tähtajaga tööd, selle pudru sees manööverdamine võtab palju energiat ja tähelepanu. On palju, mida ei tohi unustada, peas on paralleelselt mitu asja ja see tekitab ka ärevust. Lisaks see püsiv udune olek, reipuse vastand.

Mnjah, tuleb päevaga edasi minna. Mind häirib, et kui pean tööpäevast arsti juurde minema, siis on halb seda töökaaslastele öelda. Nagu nad võiksid pahaseks saada. Pole mingit põhjust seda arvata, aga see tunne on ikka. Justkui mu tervislik seisund võiks olla kellelegi probleemiks, kes ootab minult maksimaalset produktiivsust. Selles peegeldub vastutustunne töökohustuste ees, aga ka tervise seadmine sellest allapoole. Tervis on kõige olulisem ja seega võiks minna arsti juurde ilma painava süütundeta. Ega töö ei jää tegemata.