Kõige enam märkan ajakulgu, kui siin uue kuupäevaga alustan. Muidu on kõik nagu üks hägune mass. Ärkamine oli isegi täitsa hea. Kartsin hullemat. Kuid taastumine võtab veel aega, kindel see. Selle asemel, et koju magama jääda, lähen täna Aegnale, meditatsiooniretriiti. Natuke piinlik on juba, viimased korrad, kui olen käinud, siis olen rohkem maganud kui mediteerinud. Mungad on selle heaks kiitnud – vahel ongi vaja kõigepealt magada. Pole mõtet istudes piinelda ja unega võidelda, pigem enne teha üks hea uni ja siis värskelt hakata meelt treenima. Vaatame, kuidas seekord läheb. Vähemalt pole täna hommikul pohmelli. Ma ei tea, kas see tuleb nõrkusest, kuid alkoholi tõesti ei jõua juua, natuke on isegi see joomine ära tüüdanud, pikas plaanis väsitav ja nüristav tegevus. Mul on praegu elus väljakutseid, on kõik võimalused, et elada head elu ja võib-olla ka kuhugi jõuda. Midagi läks sel aastal ikkagi liikuma. Uus töö, kolleegid, soov õppida edasi psühholoogiat, tegemist on kuhjaga. Ma pole enam eksinud. Ma ei tea, kas see mida praegu teen, kas teen seda ka aasta või viie pärast, aga vähemalt praegu on mul eesmärgid. Saada kommunikatsioonitöö võimalikult hästi selgeks, teha seda hästi. Ning mitte unustada psühholoogiat. See on põnev valdkond ja minu meelest on headest terapeutidest puudus. Üksiolek ja eraldatus on võib-olla suurem, kui kunagi varem, aga inimene peab kellegagi rääkima, kellegagi, kes mõistab sisemisi struktuure, jagama oma sügavamaid hirme ja unistusi. Kui keegi soovib midagi muuta, siis tuleb kõigepealt ikka endasse vaadata.