Mhmhhh. Uus päev. Ma ei jõua enam sellest rääkida, aga taaskord hommik, kus peale silmade avamist on masendus. Ei mingit reipust. Selline kestev madalseis on midagi uut.

Mööduva suve igatsus. Nagu ikka, see mida enam ei ole, muutub ihaldusväärseks. Soojus, päike, sinine sillerdav meri – nagu ilus muinasjutt. Midagi, mis on käest libisenud. Kuid mis tuleb ilmselt uuesti. Vahepeal aga on üheksa kuud külma ja vihma ning ka muud. Igaljuhul suve ei ole ja sellega on vähemalt alguses veidi raske leppida. Mingi error on, oleks nagu süngist väljas. Ma oleks sattunud nagu enda elust välja, mingi liin on katkenud või sagedus vahetunud. Näen justkui samu objekte, aga tunded nende osas, minu suhe nendesse on muutunud. Tuttav kodune keskkond pole ühtäkki enam hubane. Miski on valesti. Olen kuhugi eksinud. Lohutan ennast sellega, et ehk see uus muutub mingil hetkel omaks. Ehk on vaja kõigest harjumiseks aega?

Puhkus. Sattus oktoobri ilm. Ei tahagi kuhugi minna, aga paigal, kodus, ka ei jaksa enam olla. Kuhu siis põgeneda? Olen oma mõtetest ehitanud endale vangla. Kuidas välja saab? Mis ma tegema pean? Kas on üldse midagi teha või on lahendus leppida? Kas elus on üldse mingeid lahendusi või on ainult ausus ja endale truuks jäämine see, mis edasi aitab? Sest jõuda ju pole kuhugi, ainult iseendani. Tahaks elada endaga kooskõlas, see on mu eesmärk. Mida ma selleks vajan? Hea küsimus, väga hea küsimus. Mida ma vajan? Soojust, lähedust. Kirjutamist.

Kirjutamine on mind palju aidanud. Ma ei tea, kuidas see täpselt toimib, aga siin välja öeldes seda, mis minus toimub, teeb kuidagi rahulikumaks. Saab nagu mingid asjad eest ära.

Kõige raskem on otsustamatus. Tegelikult ju nii väga vist vahet polegi, mida otsustada, sest mis kaal sellel ikka on, kas minna täna Hiiumaale või homme? Pigem täna tantsima ja homme hommikul saarele. Jah, nii on hea. Kalana ootab ja kutsub mind taas. Enesetunne on ka natuke parem. Mindagu. See pole see, mis eelmine kord, juuni lõpus, kuid koht on sama, saar on sama.