Mu armas lehekülg, hea postitus, minu jaoks alati olemas, kui sind vajan. Kui on vaja korda lüüa oma peas. Harutada lahti puntraid, kedrata, protsessida, leida oma tee. Mis mu tee siis on? Olen aru saanud ja leppinud, et see ongi muutumises. Mul pole ühte kohta, kuhu ma tahaksin jõuda. Tahaksin kirjutada muidugi hästi, ehedaid lugusid otse elust, lisaks pihtida. Kaasata ka teisi, kuid ma ei tea, kas see võiks neile haiget teha või meeldida, kui nad oleksid äratuntavad. Peab vist küsima siis neil. Olen hoidnud selle blogi põranda-aluse, et ei peaks neile muredele mõtlema, loevad need, kes loevad.

Iga kord, kui hakkan kirjutama, tundub mulle, et peaksin olema särav, alustama tugevalt, aga ei taha seda pinget. Tahaks, et tuleb see, mis tuleb. Algab kuskilt ja lõpeb kuskil. Paar nädalat olen olnud maas. Töötan ja natuke tegutsen, aga immuunsüsteem on nõrk, energiat on võib-olla poole vähem, kui muidu, lihtsalt vean ennast päevadest jõuetuna läbi. Ei jaksa minna deitidele, vaevalt töö saab tehtud. Käisin terapeudi juures, et natuke korda luua oma pähe. Ta ütles, et mul on vaktsiini kõrvalmõjud ja need võivad veel kuid kesta. Loodan ikka kiiremini jalule saada. Puhkus algas ka just, tahaks ikka midagi teha, mitte kodus konutada. Homme lähen Aegnale meditatsiooniretriiti, see on alati hea puhkekeskkond olnud. Kui mediteerida väga ei jõuagi, siis vähemalt saab rahulikus looduses välja magada. Peale seda on plaan sõita Hiiumaale. Võtta lihtsalt toitu kaasa, seekord lähen autoga. Saan võtta rohkelt varusid. Ma ei tea, mis need peaksid olema. Neid Prisma odavaid matkatoite enam väga ei tahaks. Ja mida siis kokata? Nuudleid? Tomatipastaga? No näiteks. Vaatame, aega on veel. Lõpuks läheb ikka mu see keedetud toortatar loosi, igav, kuid toitev ja järeleproovitud. Võib-olla ka leiba ja konserve. Autosse saab laadida rohkelt kraami. Kunagi ostetud matkaköögi raamat pole küll kasulikuks osutunud. Seal on mingid toitud mida peab ikka tegema. Et enesetunne on nõrk, siis on väike hirm, et äkki ei jõuagi seal Hiiumaal olla. No siis magan ja lähen flowga kaasa, misiganes ka tuleb. Üle ei pinguta, võtan rahulikult, mugavalt, aga ilusas keskkonnas.

Teisipäeval tuleb teha üks tööpäev arvutis. Tuleb leida hea netiühendusega koht. Aga ülejäänud aeg on mulle endale, avastada saart, võib-olla mõnel pool ööbida kämpingus või telgis, saab ka autos istmed alla lasta ja madratsil pikutada. Ongi hea natuke mugavam tripp. Ilmselt teisi puhkajaid väga palju enam pole, ilmad on jahedamad, saar vaiksem. Tore oleks. E-le külla minna, M-le. Saan ka üksi olla. Reigi surnuaeda külastada. Emmastes ära käia. Olla liikumises spontaanne, teha ka jalgsimatku. Miks mitte ka grillida midagi.

Terapeudiga leidsime, et minu märksõnad, mida arendada on ausus, avatus ja koostöö. Sest üksi käia ma juba oskan, vabaduses liikuda oskan, aga olen hakanud tundma üksindust, sest isoleerin ennast. Uus väljakutse tundub selles, kuidas tagasi maailma tulla. Õppida koostööd tegema. Varem tähendas teiste ideede kuulamine enda kaotamist – selline uskumus -, kuid on ka võimalik minna kellegi teise väljapakutud rada pidi jäädes seejuures iseendaks. Kui ma mõnes olukorras annan järgi, siis see ei tähenda enda kaotamist. Üksi tehes saab ise otsustada ja ei pea teistega arvestama, kuid kui tahan, et mu ümber oleks inimesi, siis tuleb vahel järgi anda, proovida uusi asju, panna ennast uutesse olukordadesse. Õppida lendama ka teiste maailmades. Eriti siis, kui ma ei tea, mis need teised valikud toovad. Kui ma sõidan sõbraga rattaga ja mul on teada ilus mere-äärne marsruut, aga sõber tahab minna teist teed, siis mul on raske minna tema teedpidi, isegi, kui ma ei tea, mis seal ees ootab. Aga kes teab, äkki see on veel ägedam tee? Äkki on mul seal midagi leida. Seda enam, et tegelikult ju tahan avastada uusi radu ja teine inimene on selleks nagu värav. Teha vahel ka midagi tema moodi, saada välja oma mullist, milles ma ehk liiga kaua juba olen olnud. Ja kui teist rõõmustab see, kui tulen ka temaga koos tema radapidi, siis see on ju hea emotsioon, mida kõrvalt näha. Nii peaks käima koostöö.

Veel ütles terapeut, et ausus on hea omadus, eriti just koos lahendusele orineteeritusega. Kui ma olen lihtsalt aus ja ütlen, et mul ei tulnud mingi asi nii välja, nagu ma tahtsin, siis see on ohvriroll, nüüd kui sellele laduda peale veel lahendusele orienteeritus, siis on see väga hea dünaamika, mis viib edasi - “mul ei tule see asi nii hästi välja, kui ma tahaksin, ma vajan selleks veel aega”. Sellisena on väljendatud ennast ja käidud välja ka lahendus. Kuigi ma olen ka mees ja mehed kergelt ei lähe teraapiasse, siis see on minu meelest viga. Ei pea ootama maksimaalset kriisi, võib minna ka siis, kui on lihtsalt mingi raskem teema või küsimus üleval, millele tahaks vastust. Ma läksin, sest järsku ei saanud aru, mis mu elus toimub, miks tundsin järsku tohutut emotsionaalselt üksindust, miks oli jõud otsas, miks hakkasin järsku, kuid peale lahkuminekut üle elama kaotust, leina. Sest enne ei andnud endale selleks võimalust, jooksin ringi, tegin tööd, suviseid tegevusi, liikusin ringi, vältisin kohtumist nö negatiivsete tunnetega. Nüüd, kus see vaktsiini kõrvalmõju tõmbas organismi nõrgemaks, läksid ka kaitsed nõrgemaks ja pidin ikkagi otsa vaatama sellele, mida olin siiani edukalt alla üritanud suruda. Kuid vana tõde on see, et mida lükkad alla, see tuleb varem või hiljem ikkagi välja. Ja ainus tee sellest vabaks on lasta see kõigepealt pinnale. Siis võib tunduda, et teraapiaprotsessis läheb elu halvemaks, pask on pinnal, tuleb otsa vaadata sellele, millele võib-olla ei taha, minul on selleks valu, lein, hirmud. Võin kinnitada, et kui nende teemadega tegeleda ja neid lubada, siis esialgsele valule järgneb kergus, sest enam ei pea seda endas kandma, saab edasi minna kergema südamega ja siis hakkad uusi asju märkama ja taas kaua-oodatud rõõmu tundma.