Nii-nii. Olin juba ostmas praamipileteid, aga siis mõtlesin taaskord ümber – mis ma sinna saarele ikka üksi lähen. Tahaks hoopis mõne hea tüdrukuga pleedi all silitada ja teed juua, lakkuda haavu, võtta vastu ja anda toetust. Ei taha seekord üksi minna saarele. Jällegi üks asi, mis pole minulik, varem tundus see äge minna just üksi. Nüüd tahaks kellegagi koos.

Facebook viskas ette neli aastat tagasi postitatud reisipildi Nepaalist. Praegu tahaks väga teha ühe paarinädalase matka mägedes. Kui ma oma mõtteid vaatlen, siis läbiv on see, et tahaks ikka kuhugi ära, suvesse, reisile, päikse kätte, kargeid hommikuid mägedes, mida kaljunuki tagant välja ilmuv päike soojendama asub. Mingi rahutus on sees, mis ei lase õnnelik olla siin ja praegu. Mingi jõuetus on sees, mis ei lase rahmeldada. Mis toimub? Mis minuga toimub? Mis vajab muutmist? Miks mul on päeval selline tunne, et pilt sõidab? See pole nagu haigus, aga terve ma kindlasti pole, energiat pole. Pikem rattatiir või trenn, mis muidu on olnud normaalne elu osa, näivad nüüd väga rasked. Mis väsimus see on? Millest? Mis mind aitaks?

Eile tegin selle vea, et üle mitme kuu vaatasin H. instat. Selgus, et kohe peale minust lahkuminekut olid tal juba uued pildid, uus tüüp. Mõistuslikult on see okei ja tore, kui tal hästi läheb, aga emotsionaalne reaktsioon oli selline, et oleks tahtnud oksendada. Koju jääda oli talumatu, läksin pikale jalutuskäigule. Paar tundi vantsimist klaaris päris hästi ära. Läks paremaks küll. Aga täna on uus päev, uus väljakutse hakkama saada. Millega? Lihtsalt olemas olemisega. Kui on perioode, kus ma tunnen, et olen elu laineharjal, head asjad juhtuvad, elan põnevat elu, siis praegu on aeg, kus olen liimist lahti. Ei mingit mõnu ega rahulolu. Lihtsalt päevad, mis kuidagi mööduvad. Vähemalt on und. Pole nagu teravat kriisi, aga on tuim tülpimus, rõõmutu vantsimine. Oskamatus sellest välja tulla.

Mis veel? Kas midagi on veel? Puhkuse ärevus. Peaks kuidagi viimast võtma nendest päevadest, kuid tegelikkuses olen lihtsalt kodus masendunud. Need päevad hirmutavad. Ei taha midagi teha, aga kodus ei suuda ka lõputult olla, sunnin ennast välja, jalutama, liikuma. Looduses ongi natuke parem. Mured on endiselt alles, aga vähemalt on ilusam ja kuidagi sobivam keskkond. Metsas ei kao mured ära, aga on avarust ja tekib uusi ideid, ei jää nii kauaks kinni ühte seisundisse. Tuleb vist siiski minna rattaga sõitma. Mis mul muud üle jääb?

Võib-olla on ka see, et ma harjun mittejoomisega. Ikkagi üle aasta aja pea igapäevast joomist, pidevat tuimestamist. Võib-olla nüüd, kus pole nädala jagu joonud, tuleb üles ka see valu, mille kogemist olen üritanud vältida. Reaalsus tüürib oma terava nina sadamasse.

Sel aastal suve nagu polnudki. Ei mäleta eriti midagi. Kõige rohkem neid Stroomi ranna tantsutunde, sooje õhtuid. Põhiline suvekuu, juuli, läks uues töökohas alustamise peale. Kui ma selle tööga harjun, siis on see ehk võetav investeeringuna. Hakkasin täiesti uut tööd õppima, siiamaani õpin, kuid juuli oli vast kõige intensiivsem.

K. rääkis, et on pühvliaasta ja kõik rügavad tööd teha. Minu puhul on see küll nii. Ainult töö ongi seda aastat saatnud. Ma arvan, et ma pole ainus, kes kannatab inimliku soojuse puuduse all. Naeratused, murevaba olek, sundimatus, lähedus, ausus, endale truuks jäämine – sellest tundub nii suur puudus. Kõik algab sellest, et seda enda ellu lubada. Sest see on võimalik, ma tean, olen kogenud. Enda haavatavuse lubamine, meeste ringid, mitte enda isoleerimine, vaid vastupidi, isegi valus jäädes maailma suhtes avatuks. Viimati teraapias käies võtsin kaasa ühe mõtte, mis nüüd tiirleb. Ausus ja lahendusele orienteeritus. Ainult aususega on oht jääda ohvrirolli, kuid sellele lisades lahenduse otsimise, muutub see millekski ehedaks ja samas edasiviivaks. Sel aastal tuli sügis ja see vältimatu enesesse vaatamine kuidagi eriti vara, juba augustis.

Ja ikkagi on igatsus uute metsade järele. Tundmatutele loodusradadele. Tuttav mets on ka armas ja kodune ja aitab rahuneda, kuid avastamisrõõm ja vabaduse janu ihkab uutele maadele. Võib-olla ka see on üks masenduse põhjuseid, maailm on kinnisem, ka ise olen nüüd palgatööl. Millal ma saan minna paariks kuuks rändama? Või kasvõi kuhugi mujale elama? Nagu tahaks minna, aga midagi on juhtunud, minus pole enam seda entusiasmi, et ostaks piletid ära ja küll siis vaatab edasi. Olen kinni jäänud. Põhiline on see töö enda jaoks meeldivaks teha või siis ära tulla. Päevas kaheksa tundi midagi teha on pikk aeg. See ju peab kasvõi natuke meeldima, kuidas muidu seda teha?