Puhkus kodumaal. Piusa.

Linn hakkas ahistama, nädalavahetus ootas ees. Tundsin, et ei suuda jääda koju, samasse kohta, kus teen tööd ja samasse linna, kus rajad kipuvad korduma. Vahel on vaheldust vaja. Vaatasin kui kaugele rongiga saab, lõuna suunas on lõpp-peatus Piusa. Pakkisin laupäeva hommikul koti, käisin väiksest haisvast Balti jaama Selverist läbi ja astusin rongi.

Viimasel ajal on kuidagi kurvem periood, ma ei teagi miks. Sellega käib veel kaasas see, et inimesed käivad pinda, see, kuidas nad on. Ei tahaks seda tunnistada, tahaks olla helge inimene, kes märkab lõputut headust igas isikus, kuid fakt on see, et olen rongis, mu vastas istub proua, kes oma karbikesest tikreid mugib ja see tundub kuidagi nii rõve. Kuidas ta usinalt neid puhastab ja endale sisse ajab. Proovin magada, kuid Elroni istmed ei lase kuidagi ära vajuda.

Tartus jään rongi, ooteaeg pidi olema kümme minutit, aga kui rong liikuma hakkab, siis märkan, et kõrval rööbastel on rong, mille tabloole on kirjutatud Piusa. Minu kõrval on piletimüüja, kellelt saan teada, et olen hoopis Valga rongil. Järgmises peatuses on raudtee juba hargnenud, aga peatuste vahe pole suur, mulle jääb kolm minutit, et ühest rongist väljuda ning teise jaama jõuda – jõuan. Ka Põlva rong on rahvast täis, ebamugavad pilgud vastasistujatega. Nad tunduvad nii tobedad. Nüüd seda kirjutades tundun endale nagu tujukas teismeline tüdruk, kes vihkab inimesi ja ei oska siin maailmas olla. Kes mu hormoone nussis?

Peale nelja tundi sõitu jõuan lõpuks piiri äärde. Jalutan läbi liivakoobaste ala, suundun metsa. Arvasin, et väike matk teeb olemise heaks, aga ikka on kuidagi sitt, pole tahtmist midagi teha, aga mitte midagi tehes on see sitt tunne ikkagi alles. Vantsin seljakotiga mööda kupleid üles-alla, surun jalad liivasesse pinnasesse, töötan ennast läbi emotsiooni. Varsti enam ei viitsi, jään kaunisse männikusse, kus puhub meeldiv soe tuul. Teen teed, plaanin ka tatart keeta, aga mul on ainult üks veepudel (viga) ja vett pole enam palju järgi. Vantsin tagasi Piusa koobaste külastuskeskusesse, tangin wc kraanikausis pudelisse vett. Keskuse kõrval on üks mittemidagiütlev valge majake, mis tundub kõrtsi moodi. Kui sisse astun, küsib mees leti taga: noh, valan välja või? Naeratan ja keeldun. Võtan burgeri, kuhu juurde serveeritakse kimp punaseid sõstraid, murel ja millest on läbi torgatud heinakõrs. Peremees pakub, et võin telkida kõrtsi taga, tal on seal terve hektar. Ta valab mulle prooviks paar pitsi hansat – ma ei julge jääda, tulin puhkama, mitte jooma. Jook on hea, meeldiva järelmaitsega. Ta ise ka kiidab. Lähen üle raudtee, kus on üks rmk telkimisala, õnneks pole kedagi ees. Teen kõik vajalikud toimetused, panen telgi üles, sean ennast sisse. Ja siis kuulen vaikust. Mõni lind laulab, tuul kohiseb, aga nii harjumatult rahulik on esimene õhtu metsas, ei oska kuidagi olla. Vaatan pornot, otsin tegevusi, aga midagi pole teha, mul pole isegi midagi grillida kaasas, millega saaks möllata. 4G on mingil põhjusel ülikiire. Tinder viskab sisse piiritaguseid vene tüdrukuid. Nii nagu põhjarannikul libisevad tinderisse soomlased, nii on siin Setomaa ja Eestimaa piirimail venelannad. Võtan läpaka lahti, teen keset metsa natuke tööd, saadan artikli Tallinnasse. Seejärel otsustan, et aitab. Võtan seljakotiga väärtuslikumad asjad kaasa ja lähen tagasi üle raudtee kõrtsi – Klunkerisse. Koobaste juures on vaikseks jäänud, parkla on tühi, kõrtsi uks kinni. Proovin, uks avaneb, trahteris on kaks meest ja üks naine, töötajad. Peremees, kes mulle enne hansat valas, tukub diivanil, kuid teeb ukse avanedes silmad lahti. Lubab lahkelt õlut juua. Paneb taas ette võtta pitsi. Võtame. Kõik pitsid, mis mina ette panen, on maja kulul, selgitab mees. Ta paneb neid nii tihedalt, et ma ei jõua ostma hakatagi, joon kõrvale vaikselt õlut, räägime juttu. Pitsid annavad olemisele oma rütmi. Selgub, et mehe nimi on Tarmo, ta on endine punkar, jutt jookseb. Lonkab ühte jalga. Maja ees on tsikkel, küsin, kas kukkus. Ei, asi oli palju lihtlabasem, räägib ta, kaotasin vabavõitluse külmkapiga. Tõstsin külmkappi käru pealt maha, käru libises alt ära ja mina, külmkapp käes, vajusin spagaati ja külmkapp kukkus jala peale.

Ta valib youtubest oma lemmiklugusid, palub mul neid kuulata, mõttega. Räpina Jack vuristab kõlarites kõikvõimalike “vere”-lõpuga kohanimesid. Kuulan, aga midagi väga sügavat kohale ei jõua, hakkan vinti jääma. Lähen õue põit tühjendama, aga kottpime august on käes, ei näegi kaugele minna.

Lisaks tsiklile on Tarmol Opel Frontera – selle järgi tunneb ära mõnusa inimese. See nunnu džiip ei saa kuuluda isekale ega igavale inimesele. Seltskond on väsinud, sest eelmisel õhtul käisid väljas, lisaks oli lähedal Treskis Nublu kontsert. Tarmo räägib anekdoote, aga ma ei mäleta nendest enam ühtegi. Mul on selles kõrtsis istudes tunne, et olen leidnud oma inimesed, sõbralikud ja tsillid. Äkki Tallinn ei olegi minu koht? Öö süveneb ja ühel hetkel võtab Tarmo kõrtsi diivani lahti ja hakkab voodit tegema. Maksan jookide eest ja lähen taas üle raudtee, oma telki. Pimedas lebades käib pea ringi, aga õnneks mitte liiga palju, jään magama pikkadeks tundideks.

Ärkan veidi enne keskpäeva. Teen teed, keedan tatart, vesi on jälle otsas. Pikutan telgis, vaatan lae all tiirutavaid kärbseid ja kui tüdinen, panen kõik kokku ja lähen üle raudtee Klunkerisse. Tarmo küsib, kas valab välja. Naeran. Tema ja ta kaaslane on juba asjalikud, maja on rahvast täis, kõik tahavad süüa ja juua. Jätan oma koti Klunkerisse ja lähen võtan koobaste keskusest vett, joon januga paar liitrit. Metsas januga on vesi parim jook. Klunkeris proovisin esimest korda Põlvamaa Käbliku talu pruulitud Urukella pilsnerit, mis on selgelt inspiratsiooni saanud Tšehhi Urquellist. Sellele vaatamata olen brändingust vaimustuses. Purgil on valge lind, kes lendab urust välja.

Jätan koti maha ja lähen jalutama. Tulin ikkagi ju matkama. Jalutan mööda RMK matkateed, vasakul-paremal, raiesmikud. Siiski, keskkonnavahetus. Sitad mõtted pole ikka veel mind maha jätnud. On mingi zen-ütlemine, et mõtteid ei saa vaigistada, kuid saab vaadelda. Jalutan ja protsessin. Proovin mitte liiga kinni jääda. Lähen tagasi Piusa Klunkerisse. Rongini on veel paar tundi aega.

Hansat ametlikult müüa ei tohi. Seetõttu Tarmo tegeleb pitsilaenutusega, neid on tal puust tünni peal kümneid, kõik erinevad, igaüks saab ise valida. Hansat ta ei müü, küll aga pudelisilte, mis on pudeli küljes ja pudelis, tõsi küll, juhtub olema hansa. Plaanin kaasa osta, aga pudel on vist kakskümmend viis eurot, pole enam väga palju raha järgi. Korvis on müügil puust pannilabidad, kuhu on graveeritud erinevaid tekste, näiteks “päeval panni jaoks, öösel kanni jaoks”. Noh, mis siis läheb, pits või, küsib Tarmo järjekordsetelt külalistelt. Järsku tuleb naine uksele ja teatab, et burksisaiad on otsas. Üks külalistest pakub, et võib kiirelt Obinitsas ära käia, viieteist minuti pärast on ta tagasi. Samal ajal laulab Tarmo oma pungilike versioone lastelauludest, saadab ukulelel.

Midagi ei ole teha, rong läheb poole tunni pärast. Tuleb süüa viimane burger ja tagasiteele asuda. Elu, eluke.