Siin ma siis olen. Proovides leppida sellega, mis on. Pole kõige hullem. Suudan üksi olla. Kõige hullem on siis, kui õhtul voodisse minnes tuleb üksildusega laetud kurbus, mis pigistab täiesti kinni. Seda õnneks pole. On isegi täitsa okei, saab elada. Pidev kärsitus ja rahutus on sees, rahulolematus. Ilmselt see on seotud ka rahustite ärajätmisega, võtan neid nüüd harvemini. Ärevust tekitavad väga vastandlikud olukorrad. Puhkusepäevad, kui on oht jääda terveks päevaks koju ilma ühegi plaanita ning teisalt töömõtted, mis jälitavad ka vabadel päevadel. Homme lähen jälle tööle ja juba eile hakkas ärevus kasvama. Tean, et enne homset poleks vaja sellele mõelda, kuid ega mõtteid peatada vist ei saagi. Tuleb lihtsalt leppida, teades, et tegelikult on kõik palju lihtsam, kui enda peas tundub. Aga nüüd pean minema, teen oma tuttava rattatiiru mööda mere äärt. Liigun, sest paigal olla on liiga raske.