Tänane tööpäev sai kuidagi tehtud, tundsin terve päeva, et olen haigeks jäänud. Masendav. Lihtsalt masendav, puhkuse algus. Auto on maja ees, plaanisin Hiiumaale sõita. Nüüd ei teagi, kodus ka ei suuda olla. Magan öö ära ja kui hommikul vähegi eluvaimu sees, siis võtan teekonna ette. Kui väga halvaks läheb, eks saan siis tagasi pöörduda. Vähemalt pääsen kodust, keskkonnavahetus. Vähemalt teen midagi oma puhkusega. Haige olla on ikka omaette vaimne katsumus. Kuidas lõdvestuda, loobuda esialgsetest plaanidest ja proovida võtta võimalikult tsillilt, saab mis saab. Nädalavahetuse meditatsiooniretriit Aegnal tuletas taas meelde, kuidas miski ei püsi, kõik muutub. See, et ma täna olen haige ei jää püsima, see kaob. Tuleb tervis ja tulevad uued haigused. Pole mõtet kinni jääda ühessegi seotud mõttesse ega tundesse. Aga nüüd magama, loodan väga, et homme on parem ja saan koti pakkida ning teele asuda. Looda sa ka, palun.