Aeg lendab ja kõik lihtsalt on nii nagu on. Mis kuhugi jääb, seal ta püsib. Koristan nii vähe, kui võimalik, söögiga ei viitsi tegeleda. Aga harjun vist vaikselt oma uues töörollis. Täna oli pikk reedene tööpäev. Peale lõppu ei osanudki midagi teha. Oleks tahtnud ägedat pidu või kuhugi pimedasse metsa jalutama minna, üksindustunne triivis sisse koos väsimusega, inerts tööst, kus pea veel huugab ja midagi organiseerida ei suuda. Tundus, et ei olegi kellegagi midagi teha. Tantsima oleks saanud minna, aga polnud õieti tuju. Läksin jalutama. Rocca taga jõudsingi hämarasse metsatukka, seal polnud tuult ega hingelistki. Mõnus, vajan rohkem looduses olemist. Homme läheks rattaga kuhugi avastama? Sõidaks lihtsalt ringi, Vääna kandis tunduvad huvitavad metsad. Või õigemini on need vist rabad. Nendes võiks hulkuda. Telkida tahaks ka. Ei viitsi seltskonnaga minna. Paljud lähevad pundiga. Mõned korrad olen käinud... see on kuidagi ebamugav. Osasid inimesi ei tea nii hästi, ei tunne ennast nii vabalt. Ja need on jutustamiseüritused. Ma lähen metsa selleks, et olla vaikselt, laadida ja rääkida hea sõbraga juttu. Seltskonnaga on ikkagi jah, rääkimine põhiline.

Nii ma siis jalutasin õhtul ringi, igatsedes elu, lõbusust, pidu, rõõmsat olengut, kuid olin tunnistajaks vaikselt peale rulluvatele sügistuultele.

Eile läksin samuti õhtusele jalutuskäigule, kui ühtäkki kuulsin majanduskooli hoovist muusikat. Kui lähemale jõudsin, kuulutas õhtujuht välja järgmised artistid, Genka ja Paul Oja. Sain väga hea elamuse. Pole vist juba paar aastat käinud kuskil kontserdil. Ja no Genka on läbi aegade olnud väga kuulatud artist minu poolt. Ootamatu ja väga vinge kogemus.