Hakkasin mõtlema, kuidas oleks telgis surra. Metsas, peale surma oleks veel mitu nädalat leidmata. Telgikate õõtsuks tuules. Kerge sahin.

Mõnus oli eile öösel rattaga sõita. Vuhiseda läbi linnaosade. Kalamaja kalmistupargis viskit juua ja sõbra rattaga trikke harjutada. Mingi hetk keskööpaiku läks kõht tühjaks. Mäkk donn oli juba kinni, ainult Drive-in’i sabas oli kümmekond autot. Otsustasin üle mitme aasta võtta midagi Circle K-st. Kui kokapoiss juustuburgerit ulatas, tundus ta pilk veidi ebalev. Väljas panin tähele, et juust oli sulamata. Esimene amps oli ebameeldiv, külm kogemus, kotlet oli leige, juust lausa külm. Tavaliselt ma ei esita pretensioone, ei vii asju tagasi, kui pole rahul, aga see burger oli külm. Maksis üle nelja euro. Küsisin kokapoisilt, kas saab äkki soojaks teha või midagi. Ta hakkas seletama, kuidas ta võtab juustu külmkapist. Nagu see poleks võimalik teha kuuma burgerit. Ilmselgelt pahasena suunas ta mind kassiiri poole, kes küsis kas ma ei soovi süüa seda burgerit. Ei soovi jah. Soovite raha tagasi? Jah. Hästi. Raha maksti tagasi. Minu meelest isegi viiskümmend senti rohkem, kui maksin. Nii et õhtu lõppes plussis. A-l oli viskit, S-i kanaämbrist sain ka paar ampsu, endal raha ei kulunudki.

Nüüd on kiusatus pitsat tellida. Kõht on tühi, pohmell hakkab taanduma, aeg midagi süüa ja siis välja minna. Eilset tatart soojaks ja praemuna? Jah-jah, mida iganes. Kõik läheb. Minna rattaga sõitma? Selline laupäev, kus ei viitsi midagi teha, aga tean, et kui midagi ei tee, siis läheb olemine rõhuvaks. Jään skrollima instagrammi ja hakkan vaikselt ennast vihkama. Nii et ikkagi õue, kindlasti õue. Minema selle mudase tunde eest, etteheidete eest, kõleda kastis oleku tunde eest.

Mis veel? Nüüd mõtlen ainult söögist. Ja tegemata töödest, mis hingavad kuklasse.

Ainete maagia. Tahaks teha küll, aga üha vähem julgen, pole enam mune ja teistpidi on kahjud kasvanud liiga suureks. Emm teeb katkisemaks. See mõnus tunne on nauditav ja ihaldusväärne, aga mündi teine pool on muutunud raskemaks. Järgmiste päevade kassimised venivad üha pikemaks. Ma ei saa seda endale teha. Nii väga, kui ka ei tahaks. Nii et ilmselt saabub rahulikum, stabiilsem aeg. Kus pole suuri üle jõu käivaid meeleolumuutuseid ega muid ekstreemsusi. Saabub rahulikum aeg. Ilmselt midagi ikka teen, loobumiseks ma vist pole veel valmis. Aga harvemaks jääb pidutsemist kindlasti. Ja hea ongi. Viimase pooleteist aasta joomine on oma mõju avaldanud. Mälu on kuidagi kehvem, trenni teen vähem, kõht hakkab ette kasvama. Õige aeg on midagi ette võtta. Läksin üle nn osalisele paastumisele, söön kaheksatunnises aknas. Katsun vähem juua, tablette süüa ja hakata jälle jooksmas käima. Või siis lihtsalt mitte kahjustada ennast. Vahel on juba siis hea, kui jätad panuse sitta enesetundesse andmata.