Järjekordne varahommik. Õhk seisab. Need karged hommikud on mõnusad, mitte veel liiga külmad. Ilma pidev muutumine on tegelikult äge, Eesti asi. Annab mingi progressitunde, asjad liiguvad, pole paigal.

Homme tuleb Tartusse sõita. Olen juba ärevuses. Kuidas see kõik ära orgunnida ja filmida. See on alati raske, kui peab organiseerima ja ka sisu tootma. Tavaliselt aur läheb orgunni peale ära ja sisusse ei jõuagi süveneda. Oleks veel see, et lähed kohale ja hakkad tegema, aga palju muutujaid on valemis. On mida läbi mõelda, inimesed, keda informeerida.

Mõte jooksis kinni, hangus. Ei mingit liikumist. Lükkan jälle veerema? Jah, palun.

Aga ongi aeg jälle tööle minna.