Kõik notificationid kinni. Kõik kinni. Avatud ainult sellele, mis on siin ja praegu. See on ideaal. Võrdlesime eile venna pruudiga igapäevast telefoni ekraaniaega. Mul on mõned tunnid päevas. Võiks vähemaks saada. Tunduvalt vähemaks. Ma ju ei taha seal Instagramis olla. Ega Facebookis. Veider, et ikka on selline hommikune olla. Aa, ja ema screen time oli neli minutit, see oli kaks minutit rohkem, kui eelneval nädalal. Ta muidugi on arvutis jällegi rohkem, teeb seal seda, mida me teeme telefonis. Vähemalt nädalavahetustel võiks jätta Facebookis käimise ära. Olen juba aastaid tagasi mõelnud teha netivabu nädalavahetusi. Kuidagi ikka leian tee. Täna tuleb tööd teha. Kirjutamata artikleid. Telia teenistuses. Paar tundi aitaks juba kaasa. Ja ärkama võiks hakata kell kuus. Siis jõuaks enne tööd paar tundi teha oma asju.

Loen trip.ee foorumit, unistan Taist ja väiksematest reisidest. Itaalia on ikkagi reaalsem. Äkki õnnestub oktoobris minna? Teha kaugtööd Naapolis? Selline mõte mul on. Minna tahaks küll. Pikemaks ajaks poleks ka raske, kui mõelda, et korteri saab välja üürida. See teeks elu eriti lihtsaks.

Pühapäev vaikselt kerib. Istun tugitoolis ja mõtlen ja mõtlen ja mõtlen. Liiga palju mõtlemist, etteheiteid endale. Miks ma ei mediteeri, miks ma aknaid ei pese, miks ma tööd ei tee, miks ma süüa ei tee?

Eile sõitsin tunde rattaga, avastasin uusi radu linna lähedastes metsades. Oleks ikka maastikuratast ka vaja. Saaks rohkem metsavahel sõita. Kasutatud Giant oleks mõnus. Saja euro eest. Porilaudadega. Kõht läheb üha tühjemaks. Rahutus kerib. Tuleb minna kööki. Midagi meisterdada. Teen selle supi valmis. Ei tohiks ju nii kaua ka võtta. Võib-olla supid on life hack. Midagi, mida ise teha mitmeks päevaks. Ja läheks mu kaalulangetus programmiga ka kokku. Eile saunas käies astusin kaalule. 88 kilogrammi. 18 kuud joomist. 90 pole kunagi kaalunud. Praegu on väga vähe puudu. Tuleb midagi välja mõelda. Mis see soovitud kaal oleks? 80. Siis peaksid kõik riided jälle mõnusalt selga minema.