Magasin kvetiapiiniga kaksteist tundi. Ärgates uimasus ja kerge masendus. Sõber saatis maakohast pildi. Tahaksin ka kuhugi maale, vanad õunapuud, aed, rohelus, vaikus, loodus. Ma tunnen end loodusest äralõigatuna. See on praegu ohvriroll. Kuidas see muuta lahendusele orienteerituseks?

Muidugi, nüüd kus töötan esmaspäevast reedeni, igatsen oma vabadust. Vabadust, mida ma kunagi ei kasutanud. Okei, vahel ikka kasutasin. Täiega kasutasin, käisin Aasias reisimas, see oli parim otsus. Eestis olles pole nii väga liikunud, ainult siis, kui töö kuhugi viis, vahel harva ka mõne sõbra kutsel. Maakohta oleks ikka vaja. Tuleb hakata unistama, minna täpsemaks, mida ma soovin ja sinnapoole liikuma.

Rohkem ei oskagi midagi kirjutada. Leban voodis, vaatan, kuidas puud akna taga on veel rohelised, kuid mitte kauaks. Suvi on veel kohal, aga ei ole ka. Kodus olemine läheb vaikselt aina talumatumaks, varsti tuleb kuhugi põgeneda. Õhtul on Bachata studio sünnipäev, võimalus tantsida, kas lähen? Vaatame. Sügis tuleb ja ainus võimalus on liikuda. See pole rõõm, vaid hirm, mis mind liikuma paneb. Ma vajan lähedust ja inimesi, sest muidu kardan, et kukun kuhugi väga sügavale, niiskesse ja külma kohta. Soojus on see, mis mind kuidagigi eluga lepitab. Samas on lähedus ka hirmus. Tegelikult ei ole, aga mingi hirm on vahel. Ühesõnaga, valida armastus. Valin armastuse. Pole mõtet lõputult analüüsida, kuidas ikka ei saa ühte ega teistpidi. Valin armastuse.

Ja ikkagi igatsen maale, mere äärde. Maalähedus maandab. Toob kontakti endaga, rahustab. Lähen metsa jalutama. Jah, hea mõte. Midagi peaks sööma ka. Mõte hangus. Jäin tühjal pilgul enda ette vaatama. Vajan tulla kohalolusse. Mõte käib igalpool ära, novembri lõpus, kui peaks olema järgmine puhkus. Hirmudes, mis keegi minust arvab. Keegi ei arva ju midagi. Hommikul käis läbi mõte teha sünnipäev ära. Pidada maha. Enne, kui järgmine peale tuleb. Kui kuulsin, et üks mu tuttav läheb tagasi Austraaliasse, tundsin kadedust. Selle taga on vist uskumus, et kuskil mujal on parem. Tahaks ikkagi liikuda, elada mujal, rännata, olla teel, avatud elule. Psühholoogiga rääkides tuli välja, et mõnes mõttes praegune väljakutse palgatööd proovida, on ka omamoodi reis, rännak korporatsiooni ning katse seal lendama õppida. See puur on palju pisem, kui väljaspool. Olen praegu arengus, õppeprotsessis ja see on hea. Isegi, kui ma ei jää lõputult sellele ametikohale, siis millekski on see hea. Kasvõi tööharjumuse tekitamiseks. Kui kunagi hakkan mingit muud asja, enda asja tegema, siis on sellest kasu.

Lehekülg tundub täna lõputu. Ei saa ega saa otsa. On aeg tuletada meelde selle kirjutamise algset reeglit, peatumatult läbida lehekülg. Ilma mõtlemata, lihtsalt kirjutada. Tuleb, mis tuleb. Mitte vaagida lauseid, kaaluda, unistada, vaid ühtse hoona laotada sõnad üle paberi. Ma ei tea, miks keegi võiks tahta seda lugeda, aga sellegipoolest ma jagan seda, sest see on ka oluline, mitte hoida kõike endale. Anda ära, seeläbi õpin avatust. Ennast näitama, mitte peitma.

Mis veel? Ikkagi vahel tekib mingi kramp, kus ei oska enam midagi öelda ja see tundub halb. Kas on? Võib-olla see on loomulik, vahel ongi paus, tühjus, kuhu ilmuvad peatselt uued sõnad, mõte ei peatu. Köögis on ananass, mida ma ei viitsi lahti lõigata. Aga peaks, sest see on küps, võib-olla juba liigagi küps. Kas arbuusid on veel head? Sel aastal pole ühtegi head arbuusi saanud. Kas neid tuuakse mujalt või milles asi? Ei mingit magusust. Mäletan aastaid, kui sõin pool suve ainult arbuuse, hea meelega kordaks.

Puuviljadest on mõnus mõelda. Meeldivad suhkrused ja värvilised pildid tulevad silme ette, reisid. Hommikusöögid Indias, isetehtud puuviljasalatid.

Miks mul on tunne, et olen nagu vanglas? Olen ennast kinni mõelnud. Väga kitsasse maailma. Vajan enda sisse avarust. Tean, et jooga teeb seda, kuid ma nagu ei usuks, arvan, et pean minema õue rahmeldama. Otsima väljast seda, mida saab leida vaid seest. Imelik, kuidas me elame piiritus maailmas, kuidas meie ümber on fantastiline kosmos, kuid ometi näen oma elu kitsa ja raamistatuna, korduva üksluise programmijupina.