Mia o mia morales. Vittus ja elus. Vaba päev, pühapäev. Hingamispäev. Ma tean, mis see peaks olema. Rahulik kulgemine, elu märkamine. Mitte rattas olemine. Raske on sellesse ühe päevaga jõuda. Ikka on kaelasolevad töökohustused kuskil ajusagarate vahel endale tähelepanu tõmbamas. Unustada kõik ära? Üheks päevaks unustada kõik. Ei vasta kellelegi. Ei tunne muret. Pohui. Täna on pühapäev. Teen ainult seda, mida ise tahan.

Siis on veel need asjad, mida ise peaks tegema. Tean, et väike meditatsioon mõjuks hästi, väike jooga. Aga ma ei viitsi. Vist ei viitsi. Pigem õue minna, ringi tuiata. Täna tundub tuulevaikne päikseline päev. See sügise leebem külg, emalik ja hoidev. Lehtedes on kollast. Raamatuga õue? Värskesse õhku.

Mõne sügisese matka võiks ette võtta küll. Järgmine nädalavahetus veel ei saa, siis on pidulik koolilõpu üritus. Ei meeldi mulle need pidulikud sündmused, aga see on vast viimane võimalus näha tervet kursust koos. Eks tuleb siis minna, see on laupäeva õhtul. Ehk tuleb veel soojasid nädalavahetusi? Siis sõidan küll Hiiumaale või mõnele muule saarele, matkan ja telgin.

Jäin lugema Romet Vaino matkajutte. Need kutsuvad looduse keskele. Kaugemale Tallinnast.

Mis siis edasi? Tahaks juba süüa, tahaks juua. Vabad päevad lähevad kiiresti. Ärkan hilja, passin niisama. Juba ongi lõuna käes. Söön ja siis vaatan edasi, mis saab.