Mjah, kohutav öö. Liiga tihti ärkasin üles. Jupikaupa magamine, hommiku ootamine, telefoni skrollimine, ahastus.

Tahaks taas meditatsiooniga alustada. Miks see nii raske on? Ei ole ju, tuleb lihtsalt alustada – see ongi kõige raskem. Mingil arusaamatul põhjusel.

September on lõppemas. Siit edasi läheb ainult kurjemaks ja külmemaks.

Kontoris on mingi veider hübriidtöö moodi asi rakendunud. Mõned on kohal, ülejäänud on kodus. Videokõned. Väga vahet polegi, kas käia kontoris või töötada kodus. Eilne tantsutund, üks raskemaid üle pika aja. Õppisin palju, nautisin vähe.

Ja ongi aeg jälle tööle asuda. Poole tunni pärast on koosolek, kus peaks midagi rääkima. Alati väljakutse minu jaoks. Kuidas võtta sõna. Ka siis, kui pole midagi väga öelda. Tuleb midagi välja mõelda.

---

Õhtu. Vaatasin Plekktrummi, kus käis rääkimas Mehis Heinsaar. Pole teda eriti lugenud, aga armas kuju. Rahustav on näha televisioonis tagasihoidliku introverti, kes väldib silmsidet ja tunneb ennast kaamerate ees veidi ebamugavalt. Ta oleks nagu mõnest teisest ajastust järsku tänapäeva sattunud. Kirjeldas, kuidas satub pahatihti seriaalide ja kollase ajakirjanduse, bulvarikirjanduse küüsi. Igaljuhul ta uus novellikogu tundub huvitav, võtan lugemiseks.

Mis veel? Mu ellu on tekkinud üks tüdruk, kellesse olen natuke kinni jäänud. Ta ootab mu kõnet, varsti helistan. Alati ma pole jutukas tujus, iga õhtu ei jaksa mitu tundi rääkida. Tunnen ennast sellepärast natuke süüdi. Siis, kui ma ei vaja kedagi samapalju, kui tema mind. Kuidas ma ütlen, et ma täna ei viitsi? Tegelikult tekib minus huvi küll, võiks lobiseda. Lihtsalt nii puine on olla. See magamata öö. Pikk tööpäev. Kõik on viinud une-eelse seisundini. Ei taha veel magada, uni nagu tuleb, aga voodi tundub ebameeldiv. Alles varahommikul kannatasin seal, kui uni mind liiga vara jättis. Ei taha veel naasta sinna kannatuste pesasse.

Võtsin lonksu veini, kohe tekkis soov siin paberil peatuda. Üks somnols. Võiks veel ühe õlle ka võtta.

Heinsaar rääkis, kuidas ta linnakeskkonnas läheb pinget täis ja siis tuleb 4-5 päeva rännata, et enda kese jälle kokku koguda. Olen ju sedasama kogenud. Linnas kui vanglas ja minek loodusesse matkama, telkima on vabaduse tagasisaamine. Võiks sel nädalavahetusel minna, kuid laupäeval on see pidulik üritus, kooli lõpetamine, kuhu ma ei teagi, kas peaksin minema. Ma ju ei lõpeta, ühtteist on veel tegemata, kuid see on võimalus tõenäoliselt viimast korda näha kursust üsna täielikus koosseisus. Ei tahtnud seda võimalust mööda lasta. Natuke ebamugav on minna. Viimane chat kursusejuhendajaga oli üsna ebameeldiv. Andsin viimase aasta kohta tagasisidet, ta hakkas lihtsalt paugutama. Kuidas me nüüd laupäeval rõõmsalt tähistame? Alkohol aitaks lahendada nii mõnegi probleemi, kuid seda, nagu aru saan, pole planeeritud. Võtta oma viin ja küsida restoranist pitsid? Viina võtaks küll mõned pitsid. Sinna on veel aega.

Tunnen ennast pideva koorma all. Kuidagi ääri-veeri saan asjad tehtud. Pean veel vastu. Kuid tahaks ju ka kirjutada. Tööpäeva lõpus olen liiga väsinud. Äkki peaks seda hommikul tegema, esimese asjana? Ärkama 7 ja tund aega kirjutama? Pole paha, mis? Tavaliselt siis on veel uni magus või on lihtsalt nii sitt olla, et ei taha kirjutada. Kümne paiku peaks magama minema. Siis on 7ks vähemalt teoreetiliselt kaheksa tundi und täis. Kui 5-6 tunnise une pealt end üles peksta, siis on šokk, ei taha tõusta, ei taha kirjutada. Nii et muuta tuleb rütmi. Ja jooksmas käia tööpäeva keskel, lõunapausi ajal.

Endiselt on tööl tunne, et ma ei tee piisavalt, vahel olen laisk, ei suuda keskenduda, siblin niisama ringi, midagi õieti tegemata. Aga saab ka asju tehtud ja täna sain ka tunnustada. Tartus tehtud pildid ja videod olid väga head. Endal on tunne, et üritan vee peal püsida, mitte inimesi alt vedada. Lihtsalt kuidagi jääda ellu. See on kohati üsna ärev. Pean tegema asju, mis mul veel väga hästi välja ei tule. Koosolekutel sõna võtma, organiseerima filmimisi. Või siis toimetama-tõlkima üliigavaid korporatiivtekste, mille tegemisel tuleb unega võidelda. See on tööratas. Panin kirja ennast veel ühele kursusele, kus teeme kehapsühhoteraapia simulatsioone. Ehk siis õpin edasi psühholoogiat, tantsin ja tahan kirjutada. Seda kõike lisaks päevatööle. Lisaks päevatööle on ka Telia artiklid, peaksin vist küsima palgalisa, viis aastat juba sama olnud. Saan aru, et numbrid on head, inimesed klikivad, loevad, ostavad läbi veebikeskkondade. Võib-olla oleks õige aeg? Kui kindlustusettevõttes lõpeb katseaeg ja jään täiskohaga tööle, siis on julgust küsida ka Telialt suuremat tasu. Siis ma ei sõltu enam sellest, vaid see on tore boonus, kuid mis siiski ajaliselt võtab nädalas lisapäeva. Võtab vaba aja arvelt.