Uus päev, uus hommik. Esimese asjana ikkagi teen telefoni lahti. Vaatan, mis toimub. Esimene ärevuse laks tuleb juba sealt. Siblimine algab. Lugesin eile mõtet, et kirjaniku eneseharimine algab hetkel, kui ta võtab mõne raamatu teist korda lugemiseks.

Kuskil keegi puurib, õnneks kaugel. Õnneks on üsna vaikne. Õnneks...

Sügis on ilusam, kui ma arvasin. Igal aastal on vist nii. Augustis on kerge šokk, tundub, et midagi head ei tule, aga kui selle jahedusega ära harjub ja kollased lehed tänavatele hakkavad langema, on kuidagi vaikne ja õdus isegi. Mulle tegelikult meeldib see niiske õhk ja turgutavad külmad vihmapiisad, kui rattaga läbi pelgulinna sõidan. Rahu tuleb vaikselt aga järjekindlalt.

Kas läheb inflatsiooniks? Mul pole küll erilist vara, mis väärtust saaks kaotada, aga veidi hirmutav ikka. Tegelikult oleks küll aeg palka juurde küsida. Mingeid artikleid kirjutan juba viis aastat sama raha eest. Pole julgenud küsida, sest äkki öeldakse lahti. Telialt võiks küsida rohkem küll alates järgmisest aastast.

Ma elan ikka väga enesekeskset elu. Vaatan, et endal oleks hea. Millalgi võiks Kloogale minna. Natuke ringi liikuda. Lapsi mul pole. Ei näe neid ka tulemas. Ei kujuta lihtsalt seda ette. Kuigi ega see võimatu pole. Tuleb taas tööarvuti tööle panna ja ennast ka. Hakata pihta, nagu öeldakse.