Ostsin üle poole aasta kaerapiima. Nostalgia tuli peale. Meenutab mu eelmist suhet. Maitseb ka nagu see suhe, huvitaval kombel. Natuke magus, natuke mõru. Meenutab midagi, mida enam ei ole. Nüüd sügise tulles kisub tagasi, toksilisse ummikseisu. Õnneks vist pole liiga lihtsat teed sinna. Õnneks vist mina ainus, kes igatseb. Ta polnud tüdruk, kes ise lunima tuleks, ei tea, kas uhkus ei luba või hirm. Ma olen ka selline solvunud tiiger, kes lakub haavu omaette, nõrgana ennast kindlasti ei näita. Kõike muud, kuid mitte seda.

Tegelikult peaks jällegi tööd tegema. Ärkan küll enne kaheksat, teen joogat, kuid kui kohvitassiga maha istun, siis peaks juba tööd tegema. Hakkan siis tegema. Homme on katseaja lõpu vestlus.

Unistan asjadest, mida osta. Eile ostsin õhuniisutaja. Aga tahaks tööprojektideks uut Pro iPhone’i. Siis uue läpaka võiks ära osta, kuigi kirjutamiseks sobib ka praegune suurepäraselt. Montaažiarvutit võiks ehk tuunida? Et kui tuleb mõni projekt, siis saaksin teha. Ka 4K materjaliga. Asjade maailm. Aga ennekõike muidugi vajan hingerahu ja seda ei anna mulle ükski asi.

Eile tekkis tahtmine eesmärke seadma hakata. Miks mitte ka unistama? Üks mõte on osta korter, mida saab hakata välja üürima. Teine eesmärk on kaalust alla võtta. Jooksmine on viimase nädala jooksul uskumatult nauditavalt ja lihtsalt mu ellu tagasi tulnud. Seitse kilomeetrit sörkida on täitsa tehtav. Küll läheb see kaal ka alla, kui samamoodi jätkan. Ravimitest loobumine on samuti oluline, vaat et kõige olulisem. Viimastel õhtutel on päris jube kogeda, kuidas võtan kaks unerohtu, jään küll uimasemaks, isegi magama, kuid paari tunni pärast olen uuesti üleval. Uni taastada – see on eesmärk.