Seda arvuti taga olemist, ekraani ees toimetamist on nii palju, et isegi seda lehekülge siin on natuke vastumeelne alustada. Jälle mingi ülesanne, jälle mingi tekst. Nii väga, kui mulle ka tähed ei sobi, kui teha neid tööna, siis vabal ajal enam ei taha. Mu töö on tubane, vabal ajal tahaks õue. Isegi kui töö asju saab vahel ajada liikvel olles, mõnus on kuskil üle muru platsi kõndides anda telefonis lühivastuseid, tunda päikest ja tuult.
Täna on mingi ärevus sees. Võib-olla kodukontori ärevus? Pole kontakti meeskonnaga, tunnen ennast ebakindlalt, kas ikka olen ülesannete kõrgusel?
Nädalavahetus oli nagu üks viiv, silmapilk. Hakkasin reede õhtul peale 7 kilomeetrist jooksutiiru jooma ja jõin pühapäeva õhtuni. Sinna juurde kulus xanne, kulus unekaid. Nüüd, nädala alguses, tahaks sellest kõigest pausi teha, aga see pole nii lihtne. Täna on mingi eriline lähedusevajadus. Aga ainus tüdruk, kelle lähedust ma praegu soovin, on Tartus. Oleks ta veel lihtsalt Tartus, aga ta on seal koolis, praktikal ja töökohal. Isegi, kui ma läheksin Tartusse, ta poleks seal kättesaadav. Ja noh, põhjuseid on veel, ma pean homme monteerima videot, mida pean tegema Tallinnas. Minul, oma nüüdses uues palgatöö formaadis on nädalavahetused vabad, kuid temal mitte. Ta õpib ämmaemandaks ja võtab sünnitusi vastu. Ma vaatan, kuidas kindlustusseltsi jalga meediamajade ukse vahele saada.
Tahaks veel olla, aga unisus kipub peale. Talvine igavus. Hakkasin mõtlema korteriostu peale, võib-olla kuhugi telliskivi kanti, oleks ehk vahvam? Eks vaatab, mis sellest saab. Õige pea lõpeb mu katseaeg ja selgub, kas jään palgatööliseks või tuleb midagi uut välja vaadata. Kesksuvel alanud omamoodi pöörane katse 9st 5ni palgatööl ennast leida, on toonud mind sügisesse, kus olen mõnevõrra harjunud. Kollektiiv on tore, töö kohati põnev, elu stabiilsem. Võib-olla on see parim, mis minuga juhtuda sai? Tahaks mõelda, et päevatöö kõrvalt jõuan ju kõike muud ka teha, aga kas ikka jõuan? Kommunikatsioonitöö on jube närviline, õhtuks on närvid krussis ja aitab kas jooksutiir või tantsutund. Niisama koju istuma jääda küll ei saa. See on töö, mis ei saa kunagi otsa, alati on midagi teha. Ja selles on ka oma põnevus, kunst on seda nautima õppida. Tulla ärevusega toime. Võtta seda, kui midagi huvitavat. Sest, olgem ausad, töö, kus ma teaksin kuudekaupa, mis ees ootab, poleks kohe kindlasti minu jaoks.
