29. september

Täna oli küll hea paks uni. Poolteist tabletti unerohtu, paar õlut, natuke viskit ja üks džinntoonik. Pool klaasi veini ka. Õnneks kõike nii mõistlikus koguses, et pohmelli pole. Ainult natuke varem oleks võinud magama minna. Kuskil seitse tundi tuli ära. Väga hea. Täna saab olla. See tähendab seda. Eks me näe, kas tantsima ka viitsin õhtul minna või pigem loen. Ostsin vist elu esimese eestikeelse e-raamatu, Heinsaare “Võlurite juures”. Ikka niipalju nauditavam on lugeda eesti keeles, kutsub lugema. Olen Kindle’sse kogunud palju ingliskeelset lektüüri, aga väga harva, kui viitsin midagi lugeda. Need saab enamasti tasuta kätte, aga lugeda ei viitsi. Tean, et nende sisu on huvitav, aga võõrkeeles lugeda tüütu. Olen üritanud ennast veenda, et mida rohkem loen inglise keeles, seda lihtsamaks see läheb, kuid ega ma pole suuri pingutusi teinud.

Nüüd eile laadisin võlurite raamatu ja ma olin kohe haaratud. Hommikul avasin silmad ja esimese asjana tahtsin lugeda. See on mõnus, kui mingi raamat niimoodi tõmbab. Siis on midagi nagu elus otsustatud, ei pea mõtlema enam, kuidas aega veeta, kuhu minna ja mida teha, on raamat.

Taas pole muud, kui tööle hakata.

1. oktoober

Oijah. Oktoober. Eile oli kohutav päev. Noh, teatud suhtelises mõttes. Nüüd enam tunda ei anna. Aga siiski. Mis siis juhtus? Hommik oli nagu ikka, ei söönud, läksin tööle. Lõunaks läksime Armudu grilli, Ažerbadzaani söögikohta, kus tellisime päevaprae, sealiha šašlõki. Kontoris oli sel nädalal jäätisemasin, sõin kaks jäätist, jõin kolm kohvi. Peale tööd läksime töökaaslasega Osmani kebabi, et võtta paar õlut. Sõime kõrvale hiiglasliku kebabiportsu friikartulitega ja kokku kolm õlut. Koju jõudes ägisesin, olin päris lääbakil. Siiski pressisin veel kaks džinntoonikut ja ühe õlle alla, mispeale läks kõht pisut tühjaks, tegin vorstivõileibu. Selline päev. Kaloraaž to the max.

Aga jällegi on aeg tööle minna. Eks ma siis lähen. Ütlemata mõnus on sellel arvutil kirjutada, see klaviatuur, ekraani suurus, kaal, kõik on perfektne.

Nädalavahetus tuleb üsna kiire. Homme tuleb minna maja värvima. Peale seda kooli lõpuüritus. Pühapäev on vaba. Loodetavasti pole see siis pohmellipäev, vaid saab minna kuhugi linna metsatukka jalutama ja akusid laadima.

2. oktoober

Põlgan töötegemist, põlgan pidusid, mis pole mõeldud mulle. Täna on kavas mõlemad. Kõigepealt maja värvima. Kohe peaks kõne tulema, siis tund aega isaga autos istumist ja seejärel töö. Mis seal ikka. Lihtsalt minus endas on see tunne, et ma ei taha sittagi teha. Tahaks jalutada looduses, akusid laadida. Tunda kergust, päikest ja tuult. Käia vaba mehena. Aga mul on tegemata tööde kuhi. Septembri võlad. Pean homme ka töötama. Või siis täna õhtul ei lähe lõpetamisele, võtan aja endale. Mõlemad variandid on sitad, mitte minna on sitt, aga minna ka ei taha.

Nii ma selles sitas tujus kinni istun. Eks see millalgi muutub, pöördub taas millekski muuks.

Mis veel? Selline tuju, kus tahaks kedagi vägivaldselt keppida. Ta räsitud nägu, laiali silmavärv, suu ümber spermalaigud. Jõhker kepp, riist nõelumas väiksesse vittu.

Aga lehed on kollaseks läinud. Sammun läbi selle sügise.

Kuulasin kuskil podcastis, Mehis Heinsaar...

3. oktoober

Mõtlen, kuidas telefoniga paremaid videosid teha. Tuleks alustuseks osta parem telefon, iPhone, mille videokvaliteet on parem, ega muud polegi. Ja võib-olla see ümbris, kus on lisaaku juba sees. Nii on aku alati täis. Minusse tuleb õhin, kui mõtlen uuele tehnikale, liblikad hakkavad kõhus lendama. Tean, et ega seda õnne kauaks ei jagu, uue asja vaimustus läheb üle ning siis on tegu lihtsalt kalli telefoniga, kulutatud rahaga, mille oleks võinud hoopis säästa.

Tundub, et ärevus käib mu uue tööga kaasas. Täna on pühapäev. Ainult üks vaba päev. Juba homme on vaja jälle tööpostil olla. Eile käisin maja värvimas, polnudki nii hull, kui ma arvasin. Ilm oli ilus, sai oma mõtteid mõelda ja voodrilaudadele värvi kanda. Kuulasin podcasti, kus Hardo Pajula ja Rauno Pehka rääkisid Dennis Rodmanist. Ma olen ikka ehe silmaringimees. Ei tea millestki põhjalikult, küll aga paljust natuke.

Katsun ennast hoida. Minna varakult magama, mitte juua liiga palju, tõmmata keset märulit ka natuke hinge.

Eile oli kursuse lõpupidu, pidulik üritus. Nägin oma armast kursust. Istusime, väga ei joonud. Armas rahulik olemine. Eks ma seedin seda veel, aga grupikalli on midagi, mida jään igatsema. Lisaks see vastuvõetuse tunne, mida pole üheski grupis kogenud. Iga inimene on huvitav ja sinu inimene, kui on tekkinud teatud avatus, haavatuse näitamine. Tekib turvaline ja isegi tõmbav side. Eks need inimesed jäävad minu jaoks alatiseks alles, mingis mõttes. Teistpidi lähevad meie teed nüüd lahku. Jääme kohtuma mõnedega ehk kuskil seminaridel, juhuslikud kohmetud teretamised toidupoes. Mis veel? Ilusad mälestused.

Mingis mõttes sai lepitud ka kursusejuhendajaga, kellega hiljuti oli teravam sõnavahetus. Ei jäänud sinnapaika, saame ikka kokku, relvad maha panna ja edasi õppida.

Ja ikkagi kutsub loodusesse. Jalutama värskesse õhku, puude, lehtede ja põõsaste alati värskesse maastikule. Alati loominguline, alati ilus. Kõht läks tühjaks. Hommikul esimene vajadus on kohv. Seejärel kirjutan ning poole tunni jooksul annab tunda, et pole söönud. Hakkan nagu kortsu vajuma. Kohv väsitab ära. Tõmbab tühjaks. Aitab, kui midagi süüa. Siis saavad ka mõtted otsa. Enam pole oluline kirjutada, vaid kõhtu täita.

Mis siis veel? Kas teen veel ühe matka? Ühe väikse telkimise? Kui järgmine nädalavahetus just lausvihma ei saja, siis küll. Sõidan Hiiumaale. Rendin kasvõi auto ja lähen.

Ettevõttel, kus töötan on natuke vanem Škoda Octavia, täitsa okei auto tundub, kannatab sõita küll. Ei midagi huvitavat, lihtsalt auto.

Pakkisin lõpuks lahti õhuniisutaja, mille VidaXL netipoest tellisin. Uriseb koledasti, aga oma tööd ei tee. Mulle tundub vähemalt nii. Peaks olema swing-funktsioon, mis ei toimi. Kodulehel oli kirjas, et tegu on 12L veepaagiga, kuid tegelikult läheb sinna kaks liitrit. Mida sellise asjaga teha? Täielik pask ju. Tuleb tagasi saata. Tuleb jälle tegeleda. Kas ma viitsin? Ei.