Tere. Proovisin eile siis teistmoodi magamamineku võimalust. Proovisin ilma tablettideta, tegin vana head kivi. Päris hea soe tunne ja natuke parakaid ka. Aga mida ei tulnud, oli uni, lõpuks ikkagi tuli, vist kahe ajal. Ja sain kaheksa tundi und. See on tegelikult väga hea. Aga see hommikune meeleolu... vist kuskilt kevadest saati on olnud iga hommik masendav. Pole seda reipust ja head tuju, mis mulle varasemalt oli tuttav. Vahel oli hea tuju, vahel halb, aga mitte niimoodi püsivalt kehv. Pessimismil on oma koht, kuid on raske elada, kui see on nii läbiv. Hall taevas. Täna on vaba päev, pühapäev, kuid tegelikult on vaja tööd teha, artikleid kirjutada. Sinna see päev läheb. Kuid tegelikult tahaks õue minna, saada välja oma vaiksest pisikesest korterimaailmast. Üsna muserdav on see novembri tulek, vist iga aasta nii? Eelmine sügis olin ka rivist väljas, eriti siis, kui tantsutunnid lõpesid, detsembri alguses. Kuigi olin siis värseks suhtes. Praegu tundub, et võiks ju õnnelik olla, on kaaslane, kellega seda talve koos üle elada, aga ei olnud nii. Seda üksindustunnet ei saa vist keegi ära võtta, see on midagi, millega saan ainult ise tegeleda.

Balti jaamast rongi pealt tulles, läbi tühja Telliskivi jalutades, kõndis vastu üks tüdruk, naine. Pilgud kohtusid ja ta teretas mind. Vabandas, et tüütab, aga ega ma ei tea, kust käbi saab. Kõik augud olevat kokku kuivanud. Mul ei tulnud kohe hooga mingit head lahendust pähe. Ta mõistis ja soovis head õhtut.

Tulin Tartust, vanast Jurjevist. Sõber, kes seal elas kunagi, ütles, et umbne linn. Niimoodi külas käia, nagu mina, oli väga tore, nagu väike reis. Ma ei tunne ka Tartut eriti, meeldiv oli jalutada, avastada. Huvitav, et samad näod tulevad korduvalt vastu, kui ringi jalutada mõnda aega.

Kust tuleb see ebameeldiv surve, see pinge? Ma arvan, et ma tean, üritan vähem rahusteid ja unerohtusid süüa, mis see muu ikka olla saab.. See on võõrutus sellest pooleteist aasta pikkusest eksperimendist. Natuke hirmus, vahel väga hirmus, aga eks tuleb ennekõike alkoholi piirata, see on vist isegi kõige lihtsam, siis jääb ära ka koos alkoholiga muude asjade võtmine ja saab suhteliselt rahulikult vähendada koguseid. Praegu proovin siis seda, mida algusest peale öeldi, kuid mida ma ei järginud – võtta ainult siis, kui on vaja. Ma võtsin pigem siis, kui tahtsin, et mul oleks mõnusam.

Esimene eesmärk on hea uni taastada ning seejärel jooga ja meditatsioon tagasi tuua. See kõik on võimalik, ma tean. Ja küll tuleb ka parem enesetunne. Ma loodan vähemalt. See viimane aasta on olnud rohkem joomist, kui kunagi varem. Väga lõbus on ka olnud, eriti algus, eelmise aasta suvi.

Tahaks rattaga sõitma minna! Üle nädala pole käinud, tahaks mere äärde sõita, vanavanemate juurest läbi käia. Aga ei, oktoobri viimane päev, tuleb tööd ära teha. Kolm lugu! See võtab terve päeva ja homme on jälle tööpäev... Ei ole hea. Novembris pean kuidagi paremini jaotada ülesandeid, et ei kuhjuks kõik kokku. Sel kuul oli nädalavahetustel palju joomist, sinna see vaba aeg läks... Ja nädala sees tantsutunnid, mida ei tahaks ka ära jätta. Kuigi need pole igal õhtul, siis õhtuti üldiselt olen juba parajalt läbi. Liiga raske on sundida end veel üht teksti tootma. Kas ma tõesti olen saanud kõik, mis olen tahtnud? Vahel tundub nii. Olid aastad, kus olin alakoormatud, tegin harva tööd, mitte iga päev. Tundsin ennast üsna kasutuna. Nüüd olen rakkes, kuid pole kindel, kas ikka teen seda enda jaoks õiget tööd? Või peaks ikka terapeudiks hakkama? Tore mälestus on nendest seanssidest eelmisel varakevadel. See oli põnev, kuid lühike katse. Võiks ju õppida edasi, aga kust see aeg võtta? Olen koguaeg uhkeldanud, et ma ei viitsi kuigi kaua teha töid, mis mulle midagi ei paku. Praegu tundub, et olen natuke lõksus. See töö on ühest küljest sobiv, töö tekstidega. Kuid teisalt mingi koha minus jätab täiesti tühjaks. Mind ei huvita absoluutselt, et teha ühte suurt ettevõtet meedias nähtavaks. Meediatöö pole minu jaoks. Aga mis siis on? No tahaks tegeleda mingite igavikulisemate teemadega, filosoofiaga, kirjandusega, loominguga.

Pean vist tõesti jalutama minema. Et mitte hulluks minna. Ei suuda kohe tööle hakata. Väike jalutustiir ja siis töö. Nii on vist parem? Varesed kraaksuvad. Midagi toimub. Varesekisa novembritaeva all, kas on midagi veel masendavamat? Raagus puud ja pilvkate. Värvid on läinud, soojus on läinud. Mis on jäänud? Mu alasti sisikond. Eelmine lause kõlas endalegi ootamatult gootilikult.

Mnjah, olukord ei ole ju nii halb. Lihtsalt mu seisund, mu meeleolu on kuidagi väga pessimistlik. Kuidas üle elada? Talisuplusega jälle tegelema hakata? See teeks kindlasti head.

Kuigi kasvasin psühholoogiakoolist, kus käisin, lõpuks välja, siis sellest soojast grupitundest on ikkagi puudus.