Tuul painutab oksi. Meedia toitub sellest tormist, Delfi tormiblogi. Et ma olen ka ise nüüd osa meediast, toodan seda, siis seda jälestusväärsem see tundub. Vanaema helistas hommikul ja uuris, kas ma juba tean, millist laastamistööd torm tegi. Jah, me elame meediakeskses maailmas. Muidu oleks see torm ju see, mis ma aknast näen. Mustamäel tunduvad lihtsalt aeg-ajalt üle käivad tuulehood. Ma olen väsinud sellest infost, mis üle maailma kokku jookseb. Tahaks olla siin ja praegu, seda on lihtsalt nii väheks jäänud. Jooksen kunstlikult kiirendatud rattas, praegu pean vastu, aga ega ma rõõmus ei ole. Pole veel selge, kas see lihtsalt väsitab mind või teeb päris katki ja haigeks.

Tuul puhub, kutsub õue. Mõtlesin vaadata kuhugi Tallinna lähedale, kus võiks olla huvitav mingeid radu avastada või päris läbi tihniku sumada, nagu Mehis Heinsaar soovitab. Stiihia. Kui erinev on ikka linnakeskkond. Kujutlen, kuidas oleksin praegu maamajas, tuul käib läbi pööningu, nagin, vuhisev tuul, pliidi all praksub tuli.

Mul on komme, kui ma haigeks hakkan jääma, siis ma ostan sidruni, pressin pool sellest mahlaks ja segan veega, teise poole panen külmkappi. Järgmisel päeval ennast paremini tundes, ununeb sidrun ja jääb kappi nädalateks. Vanaema rääkis, kuidas lapselaps toob talle poest iga kahe nädala tagant toitu koju. See tundub väga hea, tahaks ise ka pääseda sellest poes käimisest. Aga kuidas varuda? Ostan näiteks keefiri, vahel seisab see nädal aega, teinekord joon samal päeval ära ja oleks jälle uut vaja. Kui ma peaks kaheks nädalaks ette ostma asju, siis ma ostaks vist ainult konserve. Ja kartulit?

Täna on töölt vaba päev, aga kuhjunud ülesanded on kukil, peaks ära tegema artiklid, mis veel tegemata. Võimalus saada järjele. Kuskil sees on ärevus, mis ajab õue. Midagi otsima, midagi mis on päris. Mis see on? Tuul. Paitab ja kallistab tugevasti, hoiab enda soojas embuses.

Eile läksin sellesama ärevuse pealt jooksma, ei suutnud vastu panna ja keerasin tee pealt maha, väiksele teele, olin hämarduval lagendikul, vihma tibutas. Jõudsin kraavini, see oli ehitatud kanaliks, hakkasin mööda kanali paekivist serva minema, tekkisid ristmikud, pöörded, lõpuks jäid servad väga kitsaks, vihm tihenes, kallas padukat, jooksutossud otsisid läbi savise sombu võimalikult kuiva teed. Kuni jõudsin platsini, kus olid ekskavaatorite jäljed, ainus valgus oli ühe kauguses töötava ekskavaatori prožektor. Sumpasin tühermaal, ükski suund ei tundunud tuttav, ma ei teadnud, kus ma olen ega tahtnudki teada, ei vaadanud kaarti. Olin läbimärg kuni mingi valli tagant ilmus äkitselt uus asfalttee, mille ääres äsja istutatud puud ja madalad kontorihooned. Kõik oli uus ja värske, taustal veel üks paelahmakaid lõhkuv masin. Olin tühermaa ja uusarenduse piirimail. Hakkasin mööda teed minema kuni tuli vastu paldiski maantee. Kuidagi olin orientiiri nii segi ajanud, et olin tulnud täiesti vales suunas, eksinud teelt, sumanud käimata teedel, võis vaid rõõmustada. Vihm ei lakanud, hakkasin uuesti sörkima, kõrval õhtune autoderivi jõena voolamas.

Astangu, Õismäe, tuled kandilistes aknaraamides, kes seal elavad? On nad õnnelikud? On nad perekonnad? Kui, siis millised, kas nad peksavad üksteist või on tuimad? Mis neid koos hoiab? Kas nad on käega löönud või on rahul? Mis keelt nad räägivad? Kas neil esineb ka ärevust? Kuidas nende mõtted erinevad minu omadest? Kas me oleme erinevad või pigem üllatavalt sarnased?

Vihmaga sa näed kahesuguseid autojuhte, ühed, kes sõidavad tee kuivemal ribal, ei pritsi. Teised, kes ei saa aru, kus nende rattad teel asetsevad, sõidavad läbi pikkade loikude, pritsides vett laias kaares. Oma jooksuretke lõpuks olin läbimärg ja oli ükskõik, kas vett lendab või mitte, võitmatu tunne. Mõnus oli suurtest loikudest segamatult läbi joosta, šahh-šahh, vett lendamas.

Ärevus oli endiselt süsteemis. Võib-olla jooksin liiga palju? Jõin õlut, võtsin kaks unerohtu ja pugesin voodisse. Vaatasin Kahte kanget, ainus asi, mis mulle telekavast meeldib. Tuletab meelde enda reisiseiklusi ja äratab igatsuse uute järele. Tansaaniasse tahaks minna küll, mis seal salata.

Aga kuhu täna? Kuidas pääseda siit väikekodanlikust korterist? Kardan ära sõnuda, võib-olla jäängi ilma oma korterist. Hindan ju, et mul on kus elada. Aga kui kodus saab oldud liiga palju, siis tahaks teele, rännakule. Võõrastesse vooditesse, teistsugusesse kliimasse, uutele maastikele. Kas saan? Jah.