Üks õuduste aeg on taas läbi saamas. Ma loodan vähemalt. Tunne on täna parem. Eilne öö ja päev olid omamoodi kroonid selles mülkas. Põhjatähed. Mitte need, mis teed näitavad, vaid põhja tähistavad. Nädalavahetuse jooma tagajärjed olid kuidagi eriti rasked, mitu päeva koormat, depressiooni, unetust. Üritan tablette ära jätta. Unerohud, mille peal olen poolteist aastat lasknud, ei mõju enam. Ilma nendeta on uni väga pinnapealne ja katkendlik, tõeline õudus. Vähemalt on üldse mingit und, tuleb sellega leppida. Usun, et läheb paremaks. Peab minema, varem oli uni tegelikult okei.

Alkoholiisu pole, jumal tänatud, siiani taastunud. Aga täna on esimene hommik, kus on natuke rohkem inimese tunne.

Esimest äratust hämaras toas edasi lükates tundub ärkamine kõige jubedam väljavaade. Lõpuks tuleb ikkagi voodist välja ronida. Võtan tavaliselt külma duši, mis äratab väga hästi üles. Siis tahaks juba natuke mediteerida ja joogat teha ning kirjutada, kuid juba on aeg tööle asuda. Kuid lootust on, on ikka võimalik tunnike varem ärgata ja oma lemmiktegevusi teha, mis hingele head teevad.

Ikkagi on mõte talvel Lõuna-Hispaaniasse minna, kuulsin, et Alicante linnas olevat odavad üürihinnad.

Vaatan tänast kuupäeva ja imestan, kuidas suvest on pea märkamatult saanud oktoobri lõpp. Lehti puude küljes enam vaat et polegi. On see pime aeg, mis minu jaoks alati on kerget depressiooni tähistanud. Ka muid asju, kuid kunagi pole see möödunud rõõmustades. Alati on see külm ja kapuutsidesse tõmbumine, tänavate tühjemaks jäämine, mõjunud omajagu traagiliselt. Nüüd tuleb elu ise jälle elavaks teha. Kui suvel tuleb sumin iseenesest, siis talvel, kui midagi ei tee, on oht jääda üksinda oma korterisse. Tuleb leida inimesi, üritusi, tegevusi. Eelmisel sügisel olin tantsimisest nii vaimustunud, nüüd on see esimeste aastate vaimustus üle läinud. Käin rohkem sellepärast, et ennast liigutada ja eks rõõmu toob ikka, aga seda vaimustust, mis varem, enam ei saa. Justkui mingi rohi, mis käib maha. Nädalavahetusel on Halloweeni peod tulemas, peaks vist osalema, saaks jälle erinevate naistega tantsida, tavaliselt see elavdab ja on mõnus. Päike tuli korraks ja kadus paksu pilve taha. Sisuliselt on november. Äkki ikkagi minna täna Kadriorgu Aale-Triinu joogatundi? Mäletan, kuidas kunagi tulin sealt nii rahulolevana.