Uni läks viiest. Häiriv, kui asjad ei lähe nii nagu tahaksin. Tööl protsessid venivad. Ei saa seda, mida ootan kolleegidelt. Mis siis teha? Lüüa käega või käia peale? Kui mina ei saa oma tööd teha, siis vaadatakse kuu lõpus minu poole, et miks pole tulemusi. See ongi see, mis mult une röövib.

Nüüd istun siin, silmad aukus, kael valus. Tööpäeva algus. Eks tuleb varsti kuskilt otsast pihta hakata. Ja eks hakkangi.

Mis veel? Nädalavahetusel käisin Tartus. Oli tore. Sai joodud nagu Tartus ikka.

Rohkem polegi mõtteid. Või on oma mõtted kinni.

Eile oli rets moment. Viisin telefoni akuvahetuseks töökotta. Mul jäi umbes kakskümmend minutit niisama olemiseks. Käisin poes. Viis minutit oli ikka üle. Istusin eskalaatori alla pingile. Juba poes märkasin seda veidrat tunnet nagu midagi oleks puudu, midagi olulist, mu telefon. Istusin ja vaatasin kaubanduskeskuse koridori, valgustatud väikseid poode ja mööduvaid inimesi. Sain aru, et pidev telefonis olemine lõikab ära reaalsusest. Võtab ära reaalsuse kogemuse. Olles sunnitud oma telefoni natukeseks ära andma, sain selle kontakti eluga tagasi, just sellisena nagu see too hetk oli.

Kõik laguneb. Ühelt purihambalt on tükk ära tulnud. Nüüd ei saa seda mitte keelega kraapida. Kõik vananeb, amortiseerub, kulub, aga kõike saab ka kasutada. Kõik annab midagi. Hammastega saab toitu närida, mis omakorda annab lõpuks energiat, et teha midagi, mis on loodetavasti midagi suuremat, kui üks hammas. Seda muidugi suhtelises mõttes, sest lõpuks vajub kõik kokku nii ehk naa.

Nii et lootust pole, küll aga on see elu, mis on vaja kuidagi ära elada, see depressiivne mülgas. Kui nii mõelda, siis isegi veider, mida me nii tõsiselt võtame? Millest see traagika? Budist ütleks et sidemetest, attachment, kiindumine paneb kannatama. Kiindumine elu külge, kallite külge, aga ka tagurpidi kiindumine sellesse, mis häirib. Meel on hõivatud millegi või kellegi vihkamisega. Njah, siit on ainult üks järeldus teha, tuleb jälle mediteerima hakata, saab meele puhtamaks.

Järgmisel nädalal on üks viisakam kohtumine ja ma juba muretsen, mida selga panna. Need viisakamad riided, mis mul on, ei lähe enam selga, peamiselt siis jalga. On vaja uusi pükse. Sest aasta alguses alanud katse kilosid kaotada ei ole õnnestunud. Muidugi, pole ka juurde võtnud, nii et katse pole ebaõnnestunud. Ma pole teab mis ülekaaluline ja püsida samas kaalus on juba hea esimene samm. Hea oleks vähemalt viis kilo maha saada, aga küll jõuab.