Jah, sebida ma ei oska. Ega flirtida. Arvasin, et see on mingi Eesti ja Soome asi, kuid nägin instagramis ühte meemi, kus olid kaadrid Seinfeldist. Üks tegelane ütles, et 95% rahvastikust on kohtamatud (undateable). Kuidas siis kokku saadakse ja paare luuakse, küsis teine. Alkohol, vastas esimene. Alkohol toob kokku. Mdma võiks ka tuua, aga see pole sotsiaalselt nii levinud, et lähed kuhugi sünnale ja seal on keegi veel, kes teeb ja siis saate kokku... Kogete piirideta lähedust.

Ei julge seda mõtet edasi mõelda, tean seda ärevust, mis tuleb peale, kui mõtlen sellele ainele. See on tegemiseks, mitte sellest rääkimiseks.

Päike paistab, pühapäev. Tahaks looduses jalutada. Aga peaksin homseks psühhoteraapia tunniks valmistuma.

Selline vastuolu. Kõige hullem, kui sunnin ennast kodus olema, aga ei tee ka midagi. Siis juba pigem välja minna. Tundub, et välja on vaja nagunii minna. Kasvõi korraks, et siis tagasi tulla ja õppima hakata.

Eile peaasjalikult magasin. Võtsin seda jubedat ketipinori, mis järgmise päeva ka veel uimaseks teeb. Aga tundub, et ärevust on vähem, vajadus xanaxi järele väiksem. Jätkan samas vaimus...