Juba teist päeva on kodus külm. Ma ei teagi, miks. Kõik on justkui sama. Aga tahaks kindad kätte panna. Tuleb vist natuke võimelda. Mida see muud ikka tähendab. Eile oli töö tõttu juhe koos. Tundus, et ei jõua kõik ära teha. Pärast tööd tukkusin tunnikese ja läksin siis tantsutundi, parim otsus. Oli tore. Huvitav, et kui on hea tund, siis inimesed ei taha pärast ära minna. Jäädakse tiksuma. Mõnus vaib, kust ei taha ära minna, õndsus. Kui on tavalisem tund, joostakse kohe peale lõppu laiali. Aga jah, tuleb taas tööle asuda. Polegi midagi muud... Palju on teha. Eile tekkis juba see efekt, et kui on ülepea palju tegemisi, siis tekib vastureaktsioon, justkui protest, ei taha midagi enam teha. Kui jälle on liiga vähe teha, siis tekib mõte hoopis üks uinak teha ja vaikselt mõnuleda. Aga nüüd jälle tööle, mis muud. Tahaks kirjutada pikemalt, nädalavahetusel saab. Nii et alustan kuskilt ja jõuan kuhugi välja. Sest kirjutamine on ennekõike teekond. Omamoodi, seda küll.